JAAK TARIEN: Ämari koht Eesti riigikaitses
Ämari lennubaasi ehitusest on viimastel aastatel meedias korduvalt juttu olnud. Pole ka ime, sest tegemist on väga suuremahulise riigikaitselise ehitusobjektiga ja esimese NATO poolt kaasfinantseeritud projektiga Eestis. Aga mis siis ikkagi on see 1,3 miljardit krooni maksev kompleks ja – mis kõige tähtsam – mida saab Eesti riik Ämarisse investeeritud raha eest? Kirjeldan käes-olevas artiklis Ämarisse ehitatavat lennuvälja põgusalt, kuid keskendun peaasjalikult rajatava lennubaasi rollile Eesti riigi kaitses. Kavatsen lugejale näidata, et olles õhukaitse nurgakiviks, on Ämari lennubaas Eesti Vabariigi sõjalise heidutuse ja sõjalise kaitse tähtsaim objekt.
Otsustav tegur – ülekaal õhus
Saamaks aru Ämari tähtsusest Eesti riigikaitsele tuleb kõigepealt aru saada tänapäeva sõjategevuse olemusest. Enne Teise maailmasõja täies mahus vallapääsu septembris 1939 ütles kindral Laidoner prohvetlikud sõnad: „Ma ei tea, kes selles sõjas võitjaks tuleb, kuid kindlasti see pool, kes saavutab ülekaalu õhus.” Tõepoolest, alates sellest ajast ei ole sõdades võidetud lahingut vastase vastu, kel on otsustav ülekaal õhus. Peale selle on viimase poole sajandi sõdadest enamik ka alanud õhurünnakutega.
Klassikaliseks näiteks tuleb siin kindlasti lugeda esimene Lahesõda 1991. aastal. Iraagi armeed peeti tol ajal üheks tugevamaks maailmas. Ühendriigid koos liitlastega olid maavägede osas tunduvas arvulises vähemuses, kuid saavutasid ometi veenva ja kiire võidu tänu õhuväe otsustavale kasutamisele. Esimeste löökidega tehti kahjutuks Iraagi õhukaitse, nii lennukid kui ka seireradarid ja õhutõrje raketikompleksid. Pärast ülekaalu haaramist õhuruumis järgnes Iraagi väepositsioonide ja strateegiliste objektide intensiivne pommitamine.
Selliste ettevalmistavate operatsioonide tulemusena kulus hiljem liitlaste maavägedel Kuveidi vabastamiseks vaid kolm päeva ja enamik tugevaks peetud Iraagi armee koosseisust astus liitlastele vastu üles-tõstetud kätega.
Siinkohal tuleb kindlasti teha selget vahet praegu Iraagis ja Afganistanis käimasolevate relvakonfliktide ja traditsiooniliste, riikidevaheliste sõdade vahel. Tõepoolest, viimastel aastatel on õhuvägedel mainitud konfliktides olnud tuletoetuse roll ning peamist tööd terroristide leidmisel ja kahjutuks tegemisel, aga ka uue ühiskondliku struktuuri üles-ehitamisel teevad maaväed. Kohaliku elanikkonna hulka peitunud Talibani ja Al Qaida võitlejate vastu suunatud madala intensiivsusega operatsioonid on aga suuresti erinevad suuremastaapsetest riikidevahelistest konfliktidest. Siinkohal tuleb meenutada, et Afganistani ja Iraaki esmalt sisse tungides (vastavalt 2001. ja 2003. aastal) oli õhuväe kasutus massiivne ja määrava rolliga. Seekord ei olnud vastase õhukaitse enam mingil arvestataval tasemel ja ülekaal õhus oli automaatne, sellepärast algasid maapealsed operatsioonid ka õhuoperatsioonidega praktiliselt samal ajal.
Samasugust automaatset ülekaalu õhus eeldas ka Venemaa mullu augustis Gruusiasse tungides ja alustas pealetungi maal enne õhuoperatsioone. Kuigi Gruusia õhutõrjerakettidel baseerunud õhukaitse sai üllatuslikult hakkama mitme ründelennuki allatulistamisega, saavutasid Venemaa õhuväed peatselt siiski piisava tegutsemisvabaduse, käies lendamas Thbilisi kohal ja sundides korra president Saakašvili enda keset pressikonverentsi varjendisse evakueeruma. Riikidevahelistes konfliktides, kus ühe poole eesmärk on režiimi muutus teises riigis, on õhuväel seega endiselt määrav roll.
Platvorm õhukaitseks ja transpordiks
Millist lisaväärtust Ämarisse investeeritavad 500 miljonit krooni NATO ja 800 miljonit krooni Eesti maksumaksja raha Eesti riigikaitsele ikkagi annab? Ämarist saab platvorm liitlaste hävitajatele, mis integreerituna õhutõrjerakettide, seireradarite ja juhtimissüsteemidega ühtsesse NATO õhukaitsesüsteemi tagavad Eestile usutava õhukaitse ning heidutavad sellega meie võimalikku vastast üldse sõjategevust alustamast.
Eesti väiksuse tõttu on tänapäeva mobiilse sõjategevuse tingimustes ülioluline, et võimaliku vaenutegevuse eelhoiatusmärkide ilmnedes loodaks usutav kaitsevalmidus veel enne, kui konflikt jõuab alata. Aegsa eelhoiatuse saamiseks on kindlasti vaja väga head luure- ja seirevõimet. Järgmise sammuna tuleb hoolitseda tugeva õhukaitse loomise eest. Eesti on hankinud õhutõrjesuurtükke ja lähimaa raketikomplekse Mistral. Hankeplaanides on ka keskmaa õhutõrjeraketid. Kindlasti ei jätku Eestil lähema kümne aasta jooksul raha piisava arvu õhukaitse hävituslennukite soetamiseks. Siin tulevad meile appi NATO-liitlased. Sõjalise ohu korral Eestile on just Ämari lennubaas see koht, kuhu esimesena saabuvad liitlasväed. Esmajärjekorras luuakse hävituslennukite kohalolekuga tugev õhukaitse, seejärel võivad hakata saabuma transpordilennukid maavägedega. Oluline on siinkohal jällegi ajastus ja kiirus. Abiväed peavad olema kohal enne konflikti algust ja oma heidutava mõjuga sundima vaenlase sissetungi ära jätma. Ilma kompleksse, nii hävituslennukitest kui ka õhutõrjerakettidest koosneva õhukaitseta ei pea tänapäeva sõjas ka kõige kangelaslikumad maavägede üksused kaua vastu, sest lisaks vastaskaevikust tulevatele kuulidele sajab taevast kaela vaenlase õhuväe pommirahe.
Liitlaste kohalolek
Mitmed riigikaitsealased kirjatööd on esile toonud tõsiasja, et Eesti julgeoleku parim garantii on võimalikult suur NATO kohalolek rahu ajal. Ämari lennubaasi tulevase kasutamise vastu on juba huvi tundnud meie NATO-liitlaste õhuväed. Kuna Eesti kohal on lennuliiklus palju hõredam kui Lääne-Euroopas, siis saab meie õhuruumis tsiviillennuliiklust segamata läbi viia pilootide kvalifikatsiooni hoidmiseks vajalikke õppusi ja harjutusi. Liitlaste regulaarne kohalolek saadaks meie võimalikule vaenlasele väga tugeva heidutava signaali, mis on mõistetav ainult ühtviisi: NATO on ühtne ja kaitseb erandeid tegemata igat oma liikmesriiki.
Lisaks õhukaitseõppustele saab Ämarist ka platvorm liitlastega maavägede ühisõppuste korraldamiseks. Suuremahulisi õppusi liikmes- või partnerriikide territooriumidel korraldab NATO nii rutiinselt kui ka konkreetse riigi toetamiseks pingelises poliitilises olukorras. Ilma Ämarita oleks ainsaks õhutranspordiga saabuvate vägede vastuvõtmise kohaks Tallinna lennujaam. Sellise mastaabiga harjutuste läbiviimiseks vajaliku kontingendi kohaletoomiseks on Tallinna lennuvälja inimeste ja kauba läbilaskevõime selgelt liiga väike. Seda saaks teha vaid meie ainsa rahvusvahelise lennuvälja tsiviilliiklusele täieliku sulgemise korral. Riigi pealinna lennuvälja sõjaliseks otstarbeks sulgemine rahuajal võib peale majandusele paralüseeriva mõju avaldamise saata ka strateegiliselt väga vale sõnumi ja viia ärahoitava konflikti soovimatu eskaleerumiseni.
Baas kui väike linn
Nüüdisaegne lennuväli, mis on võimeline opereerima hävituslennukite üksust õhukaitse tarbeks ning võtma vastu suuremahulist väekontingenti transpordilennukitel, on oma infrastruktuurilt tunduvalt laiem kui elementaarsetena tunduvad lennurada, ruleerimisteed ja parkimisperroonid. Lisaks kauba-käitlus- ja kütusetankimisrajatistele on vajalikud ka nõuetekohased õhukaitsehävitajate relvastuse hoidlad, lennuvahendite tehnilise teenindamise angaarid, lennuväljal operatsioonide juhtimise ja planeerimisega tegelevate üksuste hooned ning palju muud. Puudu ei ole ka harjutustele saabuva personali majutus, toitlustamine ja elementaarsed sportimisvõimalused.
Me ei saa eeldada, et meie liitlased toovad oma personali Ämarisse Eesti julgeolekut tagama, kui me ei loo neile siin korralikke elamistingimusi. Tänapäeva õhuväebaas on kui väike sihtotstarbeline linn, kus lisaks õhuoperatsioonide teostamise võimele on olemas ka kõik normaalseks elutegevuseks vajalik. Seejuures on NATO kehtestanud selged reeglid enda poolt finantseeritavate objektide kohta. NSIP-i (NATO Security Investments Programme ehk NATO julgeolekuinvesteeringute programm) raames rahastatakse just õhukaitseoperatsioonideks vajalik osa Ämarist. Lennuraja pikendamine ja laiendamine transpordilennukite vastuvõtuks, kõik laadungi käitlusega seostuv ja ka baasi administreerimiseks vajalik infrastruktuur rahastatakse Eesti kaitse-eelarvest.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Eesti riik saab oma 800 miljoni kroonise ja NATO 500 miljoni kroonise investeeringu tulemusena endale seni olemasolevaist tugevaima julgeolekugarantii. Nõrga, vaid rakettidel rajaneva õhukaitsega riik on tugevale vastasele tänapäeva sõjas kerge saak. Seega ei saa rääkida ka usutavast heidutusest ilma Eesti kohal lendavate hävituslennukiteta. Ämari loob võimaluse liitlastele saata siia nii hävituslennukeid õhukaitse tagamiseks kui ka transpordilennukeid maaväe abivägedega. Vastuseks tihti kerkivale küsimusele „Kas NATO sõja korral tuleb ikka appi?” võib julgelt vastata: selleks ei teki vajadust, sest Ämari lennubaasi olemasolul tulevad NATO-liitlased meile appi veel enne võimaliku sõja puhkemist ja liitlaste kohalolek sunnib agressorit oma ründeplaanidest loobuma.
