Jaanika ja Peeter: kahe peale kaks töötavat neeru



Jaanika ja Peeter: kahe peale kaks töötavat neeru
Terje Lepp

Raske haigus ei ole suutnud kahe noore tallinlase elutahet ja rõõmu murda.

“See oli minu mees, kes su praegu alla pidi ajama!” viskab Jaanika Alak (33) oma Telliskivi tänava hoovimaja trepil nalja. Peeter Pinka, siis see mees, muigab kah rooli tagant ja pargib auto majanurga taha.

Toas on väike ilmakodanik diivanil uinakut tegemas. “Neljakuune, mu õe laps. Ta on ise praegu haiglas,” ütleb Jaanika. Jaanikal endal lapsi ei ole – ühe neeruga sünnitamine on enam kui kahtlane tegevus. Liiatigi veel siis, kui neer pole sünnist saati enda oma. Nagu polnud ka eelmine.

Peetril on ka vaid üks töötav neer, samuti siirdatud. Peetril on laps olemas: poeg esimesest abielust.

Jaanika haigestus suhkurtõppe, kui oli alles viiene. “See on meil suguvõsas. Isa jäi küll alles pärast mind haigeks, aga ema poolt on ka suhkruhaigust. Nii et pärilik. 1994. aastal pandi mulle diagnoos – neerupuudulikkus. Olin siis 21-aastane. Ja 1995. aasta aprillis sain oma esimese doonorneeru,” võtab ta alguse lühidalt kokku.

Tädipoeg andis neeru

Jaanika esimene uus neer oli varem tema tädipoja oma. Kui tihti siirdatakse abivajajale ajusurmas inimese neer, siis tädipoeg elab rõõmsalt edasi. Küll ühe neeruga, aga mingeid piiranguid pole ta selle pärast endale seadma pidanud. “On lihtsalt selline hea inimene, me saame väga hästi läbi,” on Jaanika sugulasele hirmus tänulik. Ega tollal eriti paljude hulgast neeru valida polnudki – isa põdes ise suhkurtõbe ja ema veregrupp ei sobinud.

Uue neeruga läks asi väga heaks. Esimesed poolteist aastat pärast siirdamist oli Jaanika siiski veel kodus. “Kosusin. Käisin aga kursustel ja igasuguseid asju õppimas. Kuni siis ükskord jälle tööle läksin,” ei jäänud Jaanika ka kodus olemise ajal nurka norutama. Muidugi, väikesed probleemid kaasnevad igasuguse siirdamisega ikka. “Kui mu nooremad õed koolist mingi nakkusega koju tulid, jäin mina raudselt ka haigeks – organismi immuunsus oli ikka nii alla surutud, et võõra organi omaks võtaks. Nii et kui teistel oli köha-nohu, oli minul köha, nohu ja palavik. Aga mida kauem siirdamisest möödas, seda vähem nakatud, organism ikka taastub mingil määral,” teab Jaanika omast kogemusest.

Viirus hävitas doonorneeru

Esimene doonorneer pidas vastu seitse aastat. “Sain tsüto-megaloviiruse, mis oli siirdatud neeruga inimese jaoks tollal suhteliselt jube haigus. Üks variant oli: kas võetakse neerurohud, mida meiesugune peab kogu aeg võtma, maha ja lastakse organismil viirusega ise võidelda. See tähendab aga, et jääd neerust ilma. Teine variant oli, et sööd rohtusid edasi ja sured lihtsalt ära. Praegu on küll juba igasuguseid ravimeid, millega on võimalik see viirus üle elada. Oligi siis nii, et mul oli palavikku 40 kraadi, lebasin haiglas intensiivravis ja jäingi neerust ilma. Edasi läks kolm aastat peritoneaaldialüüsiga ja oodates, millal järgmise uue neeru saaks.” Peritoneaaldialüüs ei tähenda õnneks seda, et pead nädalas kolm-neli korda haiglas aparaadi all käima. On lihtsalt toru kõhus ja seda mööda lastud kaks liitrit lahust ka, mida siis ise vahetad. “See pani muidugi suured piirangud peale. Ujumas käia ei tohtinud, kellaaegadest, millal uus lahus panna, tuli kinni pidada. Aga selle värgiga sai muuseas ka välismaal tööreisidel ära käidud,” ei jätnud Jaanika ka tookord elu seisma. Tööreisidel käis ta Soomes, ·veitsis ja Riias.

Inimesele on teist neeru juba tükk maad raskem leida kui esimest, doonororgan peab igasuguste parameetrite järgi väga hästi sobima. Aga Jaanikal läks seegi kord õnneks. “Olime just jaanipäeval Saaremaal. Ja siis Tartust helistati: neer on olemas, peate kohe tulema. Kell kolm öösel jõudsime kohale, võeti analüüsid ja juba hommikul oli operatsioon,” kirjeldavad mõlemad Tartu-sõitu.

Kelle neer Jaanikat edasi elada aitab, ta päris täpselt ei teagi. Ega väga  tahagi. “Tean ainult, et ta oli 30. aastates naine. Mida vähem tead, seda parem.” Peetri seisukoht on täiesti resoluutne. “Ei ole vaja üldse midagi teada sellest inimesest, kelle neer sul on. Võib psüühika segi lüüa.”

Kogu loo puänt on aga see, et Jaanika on ise meditsiiniõde, kes on töötanud nii suhkurtõbiste kui ka neeruhaigetega. Ta on teinud seda tööd Tallinnas, vahepeal Rakveres ja nüüd teeb jälle Tallinnas.

Neeruhaigus rumalal viisil

Peeter on sama staaÏikas neeruhaige kui Jaanika. Ja nagu öeldud, ühe neeruga temagi. “Mu enda neerud on vist praeguseks nagu kaks krimpsus käbi,” naerab mees, viidates sellele, et harilikult keegi töötamise lõpetanud pärisneere välja lõikama ei hakkagi – las nad vegeteerivad seal, kui just mingeid komplikatsioone ei teki. Uus neer istutatakse nagunii kõhuõõnde, kus on rohkem ruumi.

Peeter hankis neeruhaiguse endale aga hoopis rumalal viisil. “Ei mingit suhkruhaigust – angiin hoopis! Mädased mandlid. Olin 14, kui nende tagajärjel neerud haigeks jäid. Nii haigeks, et enam ravida midagi polnudki – kui avastati, oli asi juba krooniline.”

18-aastaselt sai Peeter invaliidsusgrupi. Öeldi, et kõige rohkem kaks ja pool aastat, siis tuleb samuti dialüüs. “Mõtlesin, et nüüd tuleb küll veel elust võtta, mis annab, mis seal pärast enam. Käisin rammumehe võistlustel ja murdsin kaks ribi.”

Aasta oli 1998, kui Peetril dialüüsiaeg kätte jõudis. Tema saatus oli hemodialüüs. Poolteist aastat, kuni uue neeru saamise järjekord kätte jõudis.

Haigus liidab ja ühendab

Jaanika ja Peeter said aga kokku… no kus siis veel, kui mitte neeruhaigete seltsi suvelaagris! Peeter on selline aktiivne inimene, tegutseb Põhja-Eesti neeruhaigete seltsis (Jaanika ka) ja edendab kaaskannatajate seltsielu, rabab tööd ja annab intervjuusid vasakule-paremale. “Ega ma ise ennast nii väga eksponeerima ei kipukski, aga meie liidule ja seltsile on tähelepanu vaja,” loodab Peeter avalikkuse huvile. Heade inimeste abiga saab vahel nii mõnegi asja korda ajada, sest neeruhaiged pole ise enamasti just miljonärid ja riigi rahakoti raudadel on vaid imeväike pilu vahel.

Küsi abi

Nefroloogiaosakonnad

Eestis

•• Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpus:

Sütiste tee 19, Tallinn,

tel 617 1049

•• Lääne-Tallinna keskhaigla: Pelgulinna haigla, Sõle tn 16, Tallinn, tel 666 5503

•• Tartu ülikooli kliinikum,

Puusepa tn 8, Tartu,

tel 731 9100

•• Nefroloogi vastuvõtule pääsemiseks on vaja perearsti suunamist ja saatekirja.

Levinud ja ohtlik


Neeruhaigus

•• Levinud

Levinum, kui me arvame, mistõttu on vaja teha uriini ja vere analüüs ning mõõta vererõhku, eriti kui on teada, et teil on suhkurtõbi, kõrgvererõhutõbi või krooniline neeruhaigus.

•• Ohtlik

Süvenedes tekitab lõppstaadiumis neerupuudulikkust, mis vajab neeruasendusravi (dialüüsi või neerusiirdamist) ja suurendab südame-veresoonkonnahaiguste tekke riski.

•• Ravitav

Varajasel avastamisel on võimalik elustiili muutmise ja tänapäevaste ravimitega kahjustuse süvenemist aeglustada või see peatada.

Kommentaar

Merike Luman

Põhja-Eesti regionaalhaigla dialüüsi ja nefroloogia osakonna ülemarst

11 Märtsi teisel neljapäeval tähistasid rahvusvaheline nefroloogide selts ja rahvusvaheline neerufondide föderatsioon juba teist korda ülemaailmset neerupäeva. Selle aasta neerupäeva juhtmõte oli “Neeruhaigus: levinud, ohtlik, ravitav”.

Ülemaailmse neerupäeva eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust neerudest, nende ülesannetest ning võimalikest ohtudest.

Neerude peamine ülesanne on eemaldada verest jääkaineid ja liigset vett. Iga päev filtreerivad meie neerud keskmiselt 200 liitrit verd.

Lisaks sellele toodavad neerud hormoone, mis reguleerivad vererõhku, punaste vereliblede teket ja hoiavad luud tervena.

Neerude krooniline kahjustus kulgeb sageli varjatult ning puudutab tunduvalt rohkem inimesi, kui osatakse arvata.

Uuringute tulemused näitavad, et üks inimene kümnest kannatab mingi neeruhaiguse või -kahjustuse all. Esmased neeruhaigused nagu äge neeruvaagnapõletik ja -kivid tekitavad valusid või sagenenud urineerimist, mille pärast tullakse ikka arsti juurde. Seega avastatakse haigus õigel ajal ja seda saab ravima hakata.

Krooniline neerupõletik ehk glomerulonefriit, millesse haigestuvad sageli just noored inimesed angiini või viirusinfektsioonide tagajärjel, ei pruugi erilisi vaevusi tekitada ja arsti poole pöördumine jääb hiljaks.

Samuti kahjustavad haigele märkamatult neere kõrgvererõhu- ja suhkurtõbi.

Kui neerukahjustus süveneb, tekib krooniline lõppstaadiumi neerupuudulikkus ja neerud ei saa enam vere puhastamisega hakkama. Siis vajab patsient nn neeruasendusravi.

Sel aastal ongi eesmärk ergutada inimesi kontrollima oma neere ja arste kontrollima patsientide neere. See on lihtne ja odav, sest põhiliselt tuleb teha uriini analüüs, uurida, palju veres on kreatiniini ning mõõta vererõhku.

Krooniline neerukahjustus mõjutab organismi juba palju varem, kui vajatakse dialüüsravi, mistõttu on kroonilise neerukahjustusega patsientidel oht südame-veresoonkonna haiguste tõttu enneaegselt surra sada korda suurem kui oht, et neil kujuneb lõppstaadiumi neerupuudulikkus. Neerukahjustus on mitmepalgeline ja soodustab sageli ka südameinfarkti ja ajurabanduse teket.

Seetõttu on neerukahjustuse varajase avastamise ja raviga võimalik mitte ainult aeglustada või ära hoida neerupuudulikkuse süvenemist, vaid ka vähendada haigestumist südame-veresoonkonna haigustesse. Täna-päevaste ravimitega ja elustiili muutmisega on võimalik neeruhaiguse progresseerumist sageli kas aeglustada või peatada, mistõttu on haiguse kiire avastamine väga oluline.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare