Jaanika Sillamaa pole mingi lilleke

 (25)
Jaanika Sillamaa pole mingi lilleke
Priit Simson

Jaanika Sillamaa (27) saabub Tartu Vanemuise teatri kohvikusse muusikali “Aida” esimesest lavastusproovist. Lehvitab tuule käes oma pikki juukseid ja võtab klaasi veini.

Jaanika mängib Tim Rice’i ja Elton Johni rockmuusikalis peaosa, tumedat, kirglikku ja temperamentset Nuubia printsessi Aidat.

“Raske öelda, miks ma selle rolli sain. Seda tuleb Mati (“Aida” lavastaja Mati Unt – toim) käest küsida, Mati valis. Aga mu temperament on tõesti selline tume, lõunapoolne,” teatab Sillamaa ja hakkab naerma. “Nuubiaga on seotud allasurutud agressiivsus ja Aida on Nuubia kehastus, minus endas on kõike seda peidus.”

Jaanika astub juuni alguses viis korda ligi kümne tuhande inimese ette. Varem on ta kaasa teinud rockooperis “Jesus Christ Superstar” ja muusikalis “Miss Saigon”, kuid peaosalisena on ta laval esimest korda.

Aida rolli tegemiseks on Jaanikal kogemusi piisavalt. “27-aastasena mul juba on, mille pealt mängida. Ma pole kunagi olnud mingi lilleke. Elus on olnud palju selliseid sündmusi, mis on mind vastupidavaks teinud. Võib-olla vahel küll vastu tahtmist – ja üsna valusaid vitsu on olnud ka. Aga enamasti võib kõikides hädades süüdistada ikka sama inimest, kes peeglist vastu vaatab,” ütleb lauljatar.

Näitlejana Jaanika end väga kindlalt ei tunne, kuigi on saanud kaks aastat näitlejakoolitust. Koolitee skandaalne katkemine pärast kaht ja poolt aastat lavastajaõpinguid lavakunstikateedris on teema, millel Jaanika eriti peatuda ei taha. “Mul on kooliga väga konkreetne kokkulepe, et ma sellest ei räägi,” nendib ta lühidalt.

Miks sa lavakasse läksid?

Lihtsalt.

Kas sul olid teatriga seotud ambitsioonid?

Need ambitsioonid on mul alati olnud, sest olen amatöörteatris üles kasvanud. Mul oli rohkem soovitajaid kui enda soov. Mõnes mõttes mind lükati sinna, inimesed käisid pinda, kes mind amatöörteatris näinud olid.

Kui palju selles su ema osa on, et sa teatrikooli läksid?

Üldse ei ole! See on hämmastav, kuidas inimesed arvavad, et ema on mind õudselt toginud. Tegelikult olen ma ise palju suurem trügija... Vale sõna tegelikult, ma ei ole trügija. Ema on mind palju aidanud, aga hoopis teistes asjades.

Kas petetu tunnet ei olnud, et sinu tuntuse peal väljatulnud lavastusi reklaamiti ja müüdi.

Ei, milleks. Mis ma ikka võitlen. Ujun alati välja. Ma saan aru, et see oli vajalik, etendusi oli vaja müüa.

Naiivsest enesekindlaks

Võrreldes selle ajaga, kui Jaanika Ljubljanas iksis jalgadega (“Mul on hoopis o-jalad,” parandab ta naerdes) kõigest hingest laulis, on ta kõvasti muutunud. Naiivsuse asemel on enesekindlus. Räägib ajakirjanikule üsna kinnist ja üldist juttu, sügavalt isiklikke asju püüab vältida, vaatab umbusaldava pilguga. Mõte uitab vahepeal minema, lause alguse ja lõpu teema on kohati täiesti erinev.

“Kümme aastat on ju mööda läinud. Enne olin laps, nüüd juba midagi naise moodi,” ütleb Jaanika. “Eurovisioon oli karm õppetund. Mitte see, et ma edasi ei pääsenud, vaid see, et ma olin 17-aastane ja mind paisati mürtsti tähelepanu keskmesse. See jättis väga tugeva märgi, mingid hirmud ja kompleksid jäid ja väga palju läks aega, et sellest üle saada,” ütleb ta.

Kunagisse enda ümber käinud meediahaipi suhtub Jaanika tüdimusega. “Kui sa oled tore väike andekas tüdruk, käid ja laulad, siis tundud sa kõigile tore. Avalikkuse ees olles saad järsku aru, kui palju on tigedust, kadedust ja negatiivset suhtumist. Praegu muidugi mõistan, et see tekkis tülpimusest – ma olin raadios ülemängitud, sellest tekkiski halb suhtumine. Aga nii noorena massilise viha tundmine teiste poolt tekitab šoki,” ütleb Sillamaa.

“Ega ma praegu ka ei räägi hea meelega ühegi ajakirjanikuga, aga arvestades “Aidat”, annan endale aru, et tuleb intervjuusid anda, midagi ei ole parata,” ohkab Sillamaa. Kurdab, kuidas meedia on aeg-ajalt tema sõnu valesti interpreteerinud.

Kas see, et sa oled Eesti kontekstis kuulus ja Kroonikas figureerid, meeldib sulle?

Loe veel

““Meeldib” on hästi vale sõna. Ma annan endale aru, et seda lihtsalt tuleb aeg-ajalt teha. Ma võiksin muidugi hakata tohutult intellektuaalseks staariks, aga see ei toimi. Ja mind ei hakka keegi kunagi mingiks intellektuaaliks pidama, kuna ma olen Eurovisioonil käinud,” ütleb lauljatar.

“Alati on õppetund inimestes pettumine – nii töö tasandil kui isiklikus elus. Kõige vastikum on see, kui sa kedagi piiritult usaldad ja sellele ei anta tähendust. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Ma ei muudaks oma elus midagi!” ütleb Jaanika.

Raske iseloom

Ootamatult hakkab meie selja tagant kostma veniv “Edelweiss”. Selgub, et lauluseltsi Vanemuine liikmed on ümber laudade kogunenud, kohvi ja konjaki lauale sättinud ja kuulavad kontserti. Keset päeva kohvikus vikerviise mängiv ansambel on võimalik ainult Tartus, aga kahjuks ei saa diktofon valju muusika tõttu üle lindistamisega hakkama ja nii jätkame intervjuud õues lämbe kevadpäikese käes.

“Lavakas õppimine on juurde andnud enda tundmist. Arusaamist vajadusest endale kindlaks jääda, nui neljaks. Nendes asjades, mis mind huvitavad, olen ma perfektsionist.” Laulmise kõrval kuulub selliste asjade hulka söögitegemine, näiteks juustupannkoogid estragoni ja ingveriga.

Jaanika puhul on alati rõhutatud tema rasket iseloomu. “Ma olen iseenda jaoks üsna mõistetamatu tüüp. Selles mõttes on mul küll raske iseloom. Hoian asju liiga kaua enda sees. Võin vihastada, nii et tuli silmist väljas ja siis kestab kolm päeva vaikus, tummfilm. Asju ma ei loobi, temperamentse inimese vihastamine ei pea tingimata olema hüsteeritsemine.”

Jaanika tahtis tegelikult saada tantsijaks, aga ta ema kirjutas lasteoopereid. Ja kuna teised lapsed teatris neid maha ei suutnud laulda, siis hakkas Jaanika peaosi saama. “Keskkoolis tundus laulmise õppimine kõige mõistlikum rada, sest see tuli mul kõige paremini välja. Praeguseks olen aru saanud, et tegin õigesti – lauluoskus on kõige suurem asi, mis mul on.”

Jaanika jagab korterit Otsa-koolis käiva venna Virgoga. “Seda, kes prügiämbri välja viib, ütlen mina. Aga põhimõtteliselt ma teistele pähe ei istu, see on vägivald ja ma olen vägivalla vastu,” ütleb Jaanika. Igatahes istuvad nad vennaga õhtuti koos, vend mängib kitarri ja õde laulab.

“Mu ema pole kunagi olnud mu pedagoog, ta on mulle lihtsalt palju muusikat kirjutanud. Ma ei tea, kust pärineb legend, et ta on mulle teed sillutanud. Ta on mulle väga hea ema ja me oleme head sõbrad. Mu ema on kõike muud kui autoritaarne – palju pehmem ja heledam kui mina,” ütleb Jaanika.

Mida arvate Jaanika Sillamaast?

Mati Unt, “Aida” lavastaja

Tegelikult valis kogu lauljate koosseisu “Aida” dirigent Tarmo Leinatamm, kellega ma täiesti nõustusin. Aga ma olen õnnelik, et Jaanika selle rolli sai ja et see langes kokku hetkega, kui ta koolist välja langes.

Kooli poolelijäämisest tehti suur number, ehkki see on teatrikoolis tavaline asi, mõnedest kursustest lõpetavadki vaid pooled. Mina võin tema väljalangemisest käed puhtaks pesta, sest ma olin sel ajal Tartus lavastamas. Me Ingo Normetiga (Jaanika kursuse juhendaja lavakas – toim) olime tema väga suured pooldajad ja kaitsesime teda ja nüüd on mul hea meel, et saame koos töötada.

Lauri Liiv, Jaanika sõber ja lavapartner

Jaanika on väga hea laulja ja hea partner. Ma tunnen teda vist juba kümme aastat. Ta on tore inimene, ainuke viga on see, et ta vahel räägib liiga palju. Üldjuhul see ei sega, aga kui ise oled natuke väsinud, siis ei jõua kaasa mõelda nii kiiresti, nagu tema mõtleb. Tegelikult oleme me alati hästi läbi saanud.

Ma arvan, et Jaanika sobib Aidat kui tugevat naist mängima küll, sest ta ise on tugev naine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare