Jaanuari teine nädal: allikavesi on soe

Milline talvine muinasjutumaa võttis meid vastu laupäeval Võrumaal Hinni kanjonis.

20 miinuskraadi on just nii palju, et naljalt ma kodusoojusest nina välja ei pista, aga miski selles allikaorus kutsus, allikas hõikas.

Teed on talvisel Eestimaal praegu päris hästi lahti aetud ja kanjonini sai autoga sõita. Üleval mäe otsas oli parkimisplats ja sealt paarsada meetrit allamäge algas matkarada. Kanjoni kõrgete seinte vahel voolas hoolimata pakasest rõõmsalt sulisedes ojake. Nii lustakalt ja valjult, et selle laul õnnestus mul püüda ka salvestusseadmesse. Õige tasa vestis ümbritsev mets oma lugu, sinitaevasse tõusvate kuuskede latvadest kostis tihasesidinat, ühe kõrge tüüka taga võttis rähn üles trummisoolo.

Ojakaldal olid lumel kuuseseemned – seemnepudisemine on alanud. Lumel oli ka kuuseokkaid, mis peaks ennustama kolme nädala pärast suurt sula. Lund oli aga nii palju, et kui hetkeks allikaoru vastu aupaklikkuse kaotasin, sain krae vahele sahmaka lund. Lumi oli nii külm, et selle karmus tungis hetkega kõige sügavamasse ihusoppi.

Äkitselt märkasin nugise ja veel vähemate loomade jäljerida, mis pöördus tagasi raja algusesse. Seal paistis lume seest toki otsas sinine kann ja siis märkasin ka lumme uppunud allikakaant. Nihutasin selle paigast ja ammutasin allikast vett – see oli soe! Alles nüüd mõistsin, mida tähendab rahvatarkus „Pärtel viskab sooja kivi allikasse”. Talvepoolaastal ongi allikavesi võrreldes ümbritsevaga soe.