Kuulus Ruja kitarrist Jaanus Nõgisto vastab oma kunagise bändikaaslase Margus Kappeli sünnipäeva puhul mõnele küsimusele.

Indrek Mustimets

•• Margus Kappeli kirjutatud lugu “Ei mullast...” on Eesti rokkmuusikas üks mõjusamaid ja olulisemaid. See on tõsine ja mõtlemapanev, justkui teetähiseks kirjutatud.

Vaevalt oskas Kappel oma muusikat välja mõteldes kujutleda, et see on mingi teetähis või midagi sellist... Tollal me pigem ilkusime kogu “nõukavärgi” ja eriti enda arvates suurt kunsti tegevate popmuusikute üle.

Looga “Ei mullast...” tegime proovi Mustamäel mingi ABC-kaupluse kõrval saalis, kuhu oli prooviruum saadud. Muidugi mängisime me ka vaikseid lugusid võimalikult kõvasti ja tavaliselt hilisõhtuti.

Ühel ilusal õhtupoolikul marssisid meie proovisaali kõigepealt vene miilitsad, mütsid uhkelt kuklas, ja kohe nende järel maestro Peeter Saul, kellele lärmakas muusika ilmselt närvidele oli hakanud käima. Ta elas nimelt meie proovisaali kõrval paneelmajas. Tuli ja hakkas kohe laiama, kas me üldse nooti tunneme, ja nii edasi. Me siis vist näitasime talle neid noote, mis meil parasjagu päevakorras olid, ja tal tekkis hoobilt idee neid  estraadiorkestriga mängima hakata. Aga sinna see asi jäigi.

Esimestel Tartu muusikapäevadel sai see lugu väga suure tähelepanu osaliseks ja eks ta hea lugu ongi. Lihtne, ilus ja selge kaarega – mõttetute vigurdamiste ja soolotsemisteta. Väheseid Ruja laule, mida ma oskaksin ka 30 aastat hiljem une pealt mängida. Kas või tagurpidi.

•• Kui palju on selles laulus Margust ennast?

Margus on pigem selline väärikas ja enesekindel... mõnikord. Oma väheste sõprade hulgas ei tea ma aga lõbusamat ja avatumat vennikest kui tema.

Kogu tolleaegse Ruja (1976–1980) muusika – aga ka sellega piirnev filmi-, teatri- ja televisioonimuusika – on põhiliselt meie kahe kirjutatud ja tagasi vaadates on põhjust isegi, hm... mitte piinlikkust tunda.

Me kaks klappisime omavahel väga hästi – täiendasime teineteist. Ühevanuste meestena ei olnud meil omavahel kunagi mingeid staatuse- ega võimuprobleeme. Mina hoolitsesin iseõppinud muusikuna selle eest, et tema lood poleks liiga viisakad ja korralikud, ja tema vormis minu hulludest ideedest ja pompoossetest kompositsioonidest enam-vähem talutava terviku. Eks me lendasime oma suurejoonelisusega orki ka. Me ei saanud pooli lugusid lindistadagi – sellist tehnikat polnud olemaski. Kontserdil saime samas küll kõik ära mängitud.

•• Miks me teame Margus Kappelit vähem kui laulukirjutajat ja rohkem kui klahvimängijat?

Meie teed läksid 1980. aastal, pärast Noorsooteatri rokketendust “Johnny”, lahku – Margus läks Rock Hotelliga, mina alustasin koos Rannapiga jälle nullpunktist Rujat. Meist said isegi konkurendid Eesti mikroskoopilisel muusikaturul.

Rock Hotellis polnud Marguse laulukirjutajaoskusele tegelikult rakendust – oli ju kogu bändi kontsept rajatud tegelikult kaverite tegemisele. Rokkpianistina on ta võrratu, mul lihtsalt ei jätku komplimente kiituseks. Kui sisemine vajadus sunnib, ei jää ka looming tulemata. Parem vähem, aga paremini. Kappeli kõik avaldatud laulud on sigahead.

•• Mis on Kappelis sellist, mida me sageli ei oska tähele panna?

Et ta on tegelikult ka suur leiutaja. Leiutas oma “slidega” mängitavale kitarrile sellise häälestuse, mida ma polnud enne kuulnudki, kuigi kujutlesin, et tean juba peaaegu kõike. Ja ainult tema oskab sellises “strimmungis” kitarriga mängida.

Ja oi, kui te teaksite, kuidas Margus vene blatnoipoeesiat oskab ette kanda! Olen näinud-kuulnud teda laulmas neli tundi järjest, ennast kordamata. Talumatult jälk, ainult vene blatnoimõtlemisele iseloomulik roppus. Ainus, mida ma ei suuda mõista – kust kuradi kohast ta neid laule teab? Elukutselised lauljad ei suuda aastaid oma paarisalmilisi primitiivseid laulukesi pähe õppida, vaid laotavad neid noodipultidele ja põrandale.

•• Miks me üldse Kappelist räägime? Miks on ta meile oluline? Miks on ta Eestile oluline?

Sest ta on üks Eesti roki vundamendikividest. Jäänuk ajast, kus lisaks cool olemisele tuli osata ka pilli mängida. Eestile oluline olemisega on segasemad lood. Arvan millegipärast, et Margusele on see täiesti ükskõik, nagu mullegi.