Endise rokkbändi Ruja soolokitarristi nägu läheb laia naeru täis, kui ta meenutab kõrvaaukude tegemist. Mitte ühelgi seitsmest mehest polnud auku kõrvas.

"Sõrmustega oli kaasas spetsiaalne püstol, mis muide oli samuti kuldne," turtsub Nõgisto. "See võeti välja duellantide diplomaatkohvrit meenutavast kotist. Kapten Mart Saarso hakkas sellega verejanuliselt mängima. Tiit Pruuli ja Margus Kasteheina abikaasa õpetasid talle, kuidas aukude tegemine käib ja Mart võttis endale suurima heameelega kohustuse teistele auk kõrva teha. Ise ta keeldus nagu ka Meelis Saarlaid ja Kaido Kama. Nemad nõudsid kohale professionaale. Pakkusin välja üldnarkoosi: pudel viskit ja ei mingit valu. Sättisin end esimeseks ohvriks, sest tahtsin filmida teiste rõngastamist. Tegelikult polnud see üldse valus, inimesel puuduvad kõrvalestas igasugused närvid. Aga kaks Tiitu – Riisalo ja Pruuli – hakkasid minestama. Nad tuli kanda kokpitti, et seal operatsiooni jätkata. Minule tegi see nalja, sest jälle selgus, et mehed, kes on tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, kardavad parmu hammustust! Cap Hoorni ületada ei kartnud, aga samas läksid silmad punni, kui hakati kõrva tegema väikest auku. Mina kavatsen seda sõrmust kõrvas kanda suure uhkusega elu lõpuni."

Koprajaht Riisalo naeru saatel

Maapealsed pausid kulusid Lennuki varude täiendamiseks. Mõnikord polnud kütust sadamast saada ja siis pidi seda tooma taksoga näiteks kümne kilomeetri kauguselt. Kütust oli vaja akude laadimiseks, mis toitsid omakorda elektroonikaaparatuuri. Nõgistot ja Kaido Kama tõmbas mägedesse vulkaane vaatama ja põlisasukate juurde. Korra võtsid mehed sihi Thetise lahe suunas. Thetise nimeline on Eestis asuv kaugpurjetamise selts, mis on üks ümberilmareisi korraldajaist.

"Kui laheni jäi veel 100 kilomeetrit, oli Riisalo ainuke mees, kes tahtis jätkata, riskides ilma igasuguse inimasustuseta paigas dzhiibiga sohu kinni jääma," räägib Nõgisto. "Hakkasime Kamaga jahti pidama, et laeva jäänud seltskonda värske kopralihaga üllatada ja mul jäi ainult 20 sentimeetrit puudu, et kobras kätte saada. Jaht oli nagu Benny Hilli show: kobras hüppas mööda kaljusid ees ja meie, kaks kurja onu – pussid peos ja meremehesaapad jalas – teda jälitamas. Riisalo kukkus käpuli maha ja hirnus. Seda naeru oli vist viie kilomeetri taha kosta. Aga meil oli ikka tõsine tahtmine see koll kätte saada."

Seitsmes liige pole kloun

Jaanus Nõgisto loodab, et teda aktsepteeriti Lennukil eelkõige kui purjetajat. Pidades eriti silmas, et tema oli seitsmendaks liikmeks Cap Hoorni läbimise ajal.

"Kindlasti rikastab seitsmes liige seltskonda," ütleb Nõgisto. "Vähemalt nädal aega on ikka põnev, aga minu arvates on arusaam, et vahetusmees peab rääkima anekdoote – mida ma ka tegin – ja klouni mängima, trafaretne."

Nõgisto kiidab reisikaaslaste intelligentsust, suurt silmaringi ja huvi maailma asjade vastu: "Diskussioonid Eesti poliitika ja kultuuri üle olid tipptasemel. Vaieldi igasugustel teemadel. Osa dispuute tekkis iseenesest, osa tekitati kunstlikult. Vaieldi tuliselt muusika, homoseksualismi, poliitika, võru keele tähtsuse ja televisiooni üle. Mõned diskussioonid kestsid tunde, mõned mitmeid päevi."

Jaanus Nõgistole pakkusid need arutelud hea võimaluse mehi paremini tundma õppida. Juba juuni alguses näitab ETV kaht esimest pooletunnilist osa tema filmikaadritest. Nõgistot, kes kaalus isegi Lennuki pardalt otseülekannete tegemise võimalust, ei huvita selles filmis mitte niivõrd sõit ise ega sadamad, kus peatuti, vaid inimesed, kes selle reisi ette võtsid.

Nõgisto sureb lollina

"Mind huvitas, mida nad mõtlevad ja miks tülli lähevad," räägib ta ja jätkab lõbusalt: "Nad ei läinudki tülli ja ma ei provotseerinud ka, kuigi ma oleks sellega hakkama saanud. See, mis nad rääkisid mulle viimasel päeval Valparaisos, on filmi kõige tähtsam osa. Nad olid lahti läinud, neil oli selja taga paras hulk kogemust ja nad rääkisid, mis on nende jaoks oluline. Tegelikult ma tundsin juba esimesel päeval, et saan inimesi uurida. Nad olid nõus olema uurimisobjektideks ja eks nad omakorda uurisid kindlasti mind ka."

Purjetamises N. Liidu noortemeistriks tulnud Jaanus Nõgistol reisil tüdimust ei tekkinud. Eesti mõistes on lennuk piisavalt ruumikas purjekas ja sellega seilavad inimesed on kokku tulnud vabatahtlikult.

"Teinekord kihvatab küll, et kurat! jälle ta avab selle toidupaki ja valab sinna sisse mingit jogurtit, mida ta on teinud juba kaks kuud igal hommikul," kirjeldab Nõgisto emotsioone. "Aga samamoodi arvestatakse sinuga. Seal peab olema positiivselt meelestatud, seda ollaksegi ja tahetaksegi olla. Omandasin oskuse, kuidas nii väikses seltskonnas ennetada konflikte. Mart Saarso ja Tiit Pruuli olid selles osas parimad õpetajad, ehkki keegi neist ei esinenud õpetajana. Tean nüüd, kuidas kasvõi maa peal mõnes väiksemas firmas toime tulla. See oli parim asi, mida seal õppisin. Muidugi õppisin palju ka purjetajana, aga meresõiduga on ikka nii, et sõida või viis korda ümber maakera, ikka sured lollina. Parim, mida võid merel saavutada, on toimetulek. Tänu jumalale ja meeskonna abile."

Euroopas ei osata laeva teha

"Mina olen emotsionaalne inimene ja võin endale lubada mõndagi asja otse öelda," prahvatab Jaanus Nõgisto. "Ma ei taha ühtegi halba sõna öelda meie laeva kohta, sest usun, et terves Euroopas ei osata teha ümbermaailmasõiduks sobilikku purjelaeva. Võibolla tehakse sobivaimad alused selliseks ettevõtmiseks Mauritiuse saarel, võibolla Filipiinidel. Meie elu ei sattunud küll kordagi hädaohtu, kuid selle laevaga oli ebaõiglaselt palju tööd, mida ei peaks tegema. Ühest küljest on selline pidev töö loomulik, see on osa purjetamisest, kuid ma ei arva, et ümbermaailmapurjekas peaks olema liikuv remonditöökoda."

"Mina tunneksin Saare Paadi kuulsate paadiehitajate arvates iga päev muret, kuidas Lennukil läheb," jätkab Nõgisto. "Kuidas see, mille nad on ehitanud, reaalses elus toimib. Üles on öelnud küttesüsteem ja ilmafaks. Mingil hetkel võib see muutuda ohtlikuks. Lennuk lekib ankrupilsi juurest. Kui nägin, kuidas tihendi vahelt vett mitte ainult ei immitse, vaid lausa siriseb, tekkis mul tahtmine hakata tegelema terrorismiga, sest selle laeva eest on roppu raha makstud!"

Indrek Schwede