JANNO ZÕBIN: Rokiürituste korraldamine on Eestis lapsekingades
Stabiilsust pole saavutanud ka mõned väiksemad festivalid, mis orienteerusid ka muule, kui masse haaravale peavoolu muusikale.
Just riskifaktor, aga tihti ka kindlasti kiusatus kerge vaevaga teenida on need, mis ürituste korraldajaid uute ja huvitavate ideede eest kaitsevad. Ilmselt just sellepärast tuuakse siia vanu ja iganenud rokisauruseid, just sellepärast ei söanda enamik alternatiivsete muusikapidude korraldajaid Eestisse kutsuda laivbände välismaalt. Diskoteekides sissetöötatud “edukuse” skeem toob lavale aastast aastasse ühed ja samad Eesti artistid: Smilers, Terminaator, Meie Mees.
On ju tegelikult kahju, et Eesti levimuusika (kui kasutada Valter Ojakääru terminit) aasta tippsündmuseks on Kraftwerki kontsert. Samal ajal käib aga Soome festivalidelt suve jooksul läbi kümmekond head ja elujõulist bändi. Rääkimata kontsertidest, mis naaberriigi klubides aasta ringi aset leiavad.
Üks põhjus, mis ürituste toimumist kõvasti pärsib, on kindlasti ka fondide passiivsus. Muusikaüritusi, ka spetsiifilisemaid ja juba kitsamale publikule orienteeritud kontserte, kiputakse fondides majandavate inimeste poolt võtma kui kommertslikke ettevõtmisi. Filmikunst on aktsepteeritud kultuuri vorm, aga elektrooniline või eksperimentaalne rockmuusika mitte. Seepärast ei olegi meil veel välja kujunenud mittetulundusühin- guid, kes muusikaürituste korraldamise enda südameasjaks võtnud oleks. Ja see on ka põhjus, miks regulaarselt toimuvaid üritustesarju Tallinnas nii vähe on, Tartus, Pärnus ja Viljandis aga üldse pole.
