Janutab hirmsasti ja tukk tuleb peale – äkki ma olengi suhkruhaige?
40-aastane täisjõus mees hakkas end kehvasti tundma. No mitte just haigena, aga väsimus ja uni piinas pidevalt. Suvalisel hetkel võis Rauno magama jääda: autos, külas, kodusest diivanist rääkimata. Ja kogu aeg oli kohutav janu. Autoga Raplamaalt Tallinna sõites kulus ära vähemalt pooleteiseliitrine jook. Kehakaal langes, õllekõhukesest jäi ainult mälestus. Siis hakkas jalg hullusti valutama. Olgugi mees, läks Rauno lõpuks arsti juurde. Ja arst peaaegu minestas: Rauno oli suhkurtõbine ja juba peaaegu koomaeelses seisundis. Täpsem diagnoos – II tüüpi diabeet.
Nüüdseks on mees esialgsest masendusest jagu saanud, tablettide neelamine ja insuliini süstimine on talle sama igapäevane nagu hambapesu. Tõsi, hammastega on natuke paha lugu, need lagunevad ja kukuvad suisa välja. Ja jalad on endiselt õrn koht: haavad on kerged tulema, aga visad paranema.
II tüüpi diabeet on salakaval
“II tüüpi diabeet on salakaval – veresuhkur tõuseb aeglaselt. Ja kui see tõuseb aeglaselt, siis inimene ise ei pane seda tähelegi. Organism on ju kohanemis-võimeline ja saab hakkama ka keerulisemate probleemidega. Nii ongi, et tihti avastatakse
haigus siis, kui see on juba aastaid organismi kahjustanud,” ütleb Eesti diabeedikeskuse endokrinoloog dr Marju Past.
Suhkurtõbe ehk diabeeti ongi tegelikult kahte tüüpi: I ja II, kusjuures üks ei lähe teiseks üle.
I tüüpi diabeet on insuliinsõltuv diabeet. Teisisõnu – selline haige ei saa hakkama, ilma et süstiks endale insuliini.
II tüüpi diabeet tekib nii: inimesel on endal insuliini palju, vahel rohkemgi kui peaks, aga see insuliin ei ole kvaliteetne. Kehv kvaliteet tähendab, et insuliin ei saa hakkama veresuhkru ohjes hoidmisega. Kui veresuhkru hulk kontrollimatult suureneb, annab organism kõhunäärmele käsu toota veel rohkem insuliini. Aga kasu sellest pole, sest kehva kvaliteediga asi pole tõhus.
Dr Pasti sõnul olid Raunol täiesti tüüpilised diabeedihaige sümptomid: “Need on kaebused, mis II tüüpi diabeedi puhul võivad, aga ei pruugi olla: inimene on rohkem väsinud, tal võib olla suurem joogijanu, suu võib kuivada, tihti on pissihäda. Võib-olla kõige tüüpilisem ongi see väsimus, jõuetus.”
II tüüpi diabeeti on harjutud pidama vanemate inimeste haiguseks. Tuleb ümber harjuda, sest nüüd on see haigus otsapidi juba laste hulka jõudnud.
Rauno juhtum on tüüpiline ka selle poolest, et tihti juhtubki, et diabeet tuvastatakse alles siis, kui inimene on mingil muul põhjusel haiglasse sattunud. Näiteks insuldi või infarktiga. “Vahel on asi ka nii kaugele läinud, et diabeedi tõttu halvasti paraneva haavandi või gangreeni pärast on vaja amputeerida varvas või pool jalga,” teab dr Past nukraid juhtusid.
Põhjusi täpselt ei teatagi
Miks see või teine inimene jääb suhkurtõppe, päris täpselt ei teatagi. Arvatakse ainult, et mõni asi soodustab haigestumist. “Pärilikkus – kui perekonnas on olnud I või II tüüpi suhkurtõbe, võib see olla ka teil. Ning alati on võimalus, et inimene, kellel suhkurtõbi avastatakse, ongi see nn esimene linnuke suguvõsas ehk teisisõnu: järglastel võib olla pärilik suhkurtõbi.
Järgmine asi on elustiil. Me elame nii hästi, et peaaegu ei liigugi. Poodi ja tööle autoga, ja enamik töid kulutab energiat ainult natuke rohkem kui magamine,” loetleb dr Past diabeedi arvatavaid põhjusi.
Paha on see, et diabeediga võivad (aga alati ei pruugi) kaasneda tüsistused. Põhiliselt saavad diabeedi tagajärjel kahjustada veresooned. Väikeste veresoonte tüsistused on klassikalised: silmapõhja-, neeru- ja närvikahjustused. Silmapõhjakahjustuste tagajärjel võivad tekkida verevalumid jms ning nägemine võib kaduda. Inimene võib ajapikku jääda täiesti pimedaks.
Kui tegu on närvikahjustusega, tähendab see näiteks, et jalad tunnevad valesti. “Tundlikkusehäire algab varbaotstest:
esmalt ei tunne haige vibratsiooni, siis kipub kaduma puute- ja valutundlikkus. Ei tunne sooja ega külma, ei tunne piltlikult seda, kui naela jalga astud või kui kivi on kinga sees. Nii on vigastused väga kerged tulema ning kuna verevarustus on niigi halb, on haavad väga kehvad
paranema. Selline asi võib vahel viia isegi jala mahavõtmiseni. Teine variant on, et jalad pole mitte tundetud, vaid hoopis valutavad hirmsasti.”
Kannatada võivad saada ka näiteks neerude väikesed veresooned. Tagajärjeks on, et esi-algu hakkavad neerud valku
läbi laskma. Kaitsta saab neeru algul ravimitega, aga kui seis läheb päris kehvaks, võib tekkida neerupuudulikkus. Mis tähendab dialüüsi ja edasi uut neeru. Õnneks ei ohusta diabeet eriliselt maksa, nagu juhtub paljude teiste haiguste puhul.
“Tüsistustega on aga võimalik päris kenasti elada. Meie eesmärk on lükata tüsistused võimalikult kaugele tulevikku ja teha need võimalikult leebeks,” lohutab arst.
Abiks suhkurtõbisele: kuidas peab sööma ja mida toidulauale panna
•• Jaga päevane toidukogus eri toidukordade vahel, sõltuvalt insuliini süstimise skeemist, kolmeks kuni kuueks.
•• Põhisöögi ajal söö kartulit, riisi, makarone või tatart.
•• Väldi kiiresti imenduvate süsivesikute rohket korraga kasutamist.
•• Kasuta rasva minimaalselt, soositumad on taimerasv ja -õli. Ka vorst ja enamik juuste on rasvased.
•• Valgurikastest toiduainetest kasuta võimalikult väikese rasvasisaldusega tooteid, aga pool liitrit piima joo kindlasti.
•• Väldi rohket soola tarbimist.
•• Söö palju puu- ja köögivilju.
•• Söö täisteratooteid (rohke kiudainete sisaldus aitab aeglustada süsivesikute imendumise kiirust).
•• Päevasest kaloraažist peaks pool või enam olema kaetud süsivesikutega. On oluline, et õpiksid valima selliseid toiduaineid, mis suurendavad veresuhkru hulka aeglaselt. Õpi arvestama toidust saadavat energiahulka, et kehakaal püsiks normis ning veresuhkur soovitud piirides.
Allikas: dr Ulvi Tammer, Eesti diabeediliit
