JÄRJEJUTT (1): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Mõni sõna autoritest
Aleksandr Litvinenko sündis 1962. aastal Voronezˇis. Pärast keskkooli lõpetamist 1980. aastal kutsuti ta sõjaväkke. Järgneva kahekümne aastaga käis ta läbi tee reamehest alampolkovnikuni. Aastast 1988 töötas KGB vastuluures, 1991. aastast KGB-FSK-FSB kesk-aparaadis. Eriala: võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega. Koos Moskva kriminaaljälitusega (MUR) korraldatud operatsioonide eest anti talle MUR-i veterani aunimetus. Osales mitmes relvakonfliktis endise NSVL-i ja Venemaa territooriumil. 1997. aastal viidi vanemoperatiivtöötajana üle FSB kõige salajasema üksuse – kuritegelike organisatsioonide vastu võitlemise valitsuse – 7. osakonna ülema asetäitjaks.
Novembris 1998 kritiseeris Moskvas pressikonverentsil teravalt FSB juhtkonda, tõendades, et nood annavad oma alluvaile kuritegelikke käske. Märtsis 1999 arreteeriti fabritseeritud süüdistuse alusel ja paigutati FSB Lefortovo eeluurimisvanglasse. Mõisteti õigeks novembris 1999, kuid arreteeriti uuesti otse kohtusaalis pärast õigeksmõistva kohtuotsuse väljakuulutamist. Aastal 2000 lõpetati teine kriminaalasi ja Litvinenko lasti pärast elukohast mittelahkumise kohta allkirja andmist vabaks. Peagi alustas FSB tema vastu kolmandat kohtuasja. Uurijate surve ja perekonna vastu suunatud ähvarduste tõttu oli sunnitud Venemaalt illegaalselt lahkuma. Seoses põgenemisega alustati tema vastu juba neljas kohtuasi. 2000. aasta mais sai ta Suurbritannialt poliitilise varjupaiga taotleja staatuse.
Aleksandr Litvinenko suri 23. novembril 2006. aastal Londonis poloonium-210-ga mürgitamise tagajärjel. Tema surm äratas terves maailmas tähelepanu. Praegu käib Aleksandr Litvinenko tapmise asjus juurdlus.
Juri Felštinski on sündinud 1956. aastal Moskvas. 1974. aastal astus ta Moskva riiklikku pedagoogikaülikooli ajalugu õppima. Aastal 1978 emigreeris USA-sse, kus jätkas õpinguid. Filosoofiadoktor (ajalugu): 1993. aastal kaitses doktorikraadi Vene teaduste akadeemia ajalooinstituudis. Mitmekümne arhiividokumentide kogumiku toimetaja ja koostaja, raamatute “Enamlased ja vasakesseerid” (Pariis, 1985), “Meie suletuse ajaloost” (London, 1988, Moskva 1991), “Maailmarevolutsiooni kokkuvarisemine” (London, 1991, Moskva, 1992), ““Seaduslikud” juhid” (Moskva, 1999) autor.
1. peatükk
Eriteenistused õhutavad Tšetšeenia sõda
Venemaa sõdib jälle. Ja veel kus! Põhja-Kaukaasias. Nagu Afganistani ei oleks olnudki. Nagu poleks sõja käik, lõpptulemus ja tagajärjed ette teada, kui sõditakse paljurahvuselises riigis uhke ja sõjaka rahva vastu. Kuidas sai juhtuda, et oma kõige demokraatlikumal arenguperioodil alustas Venemaa üht kõigi aegade häbiväärsemat sõda?
Sõda nõuab ressursside mobiliseerimist ja sõjaväe ning teiste jõustruktuuride eelarve suurendamist. Sõda suurendab pagunitega inimeste rolli ja pidurdab demokraatlike reformide arengut. Sõda isoleerib Venemaa tsiviliseeritud maailmast, sest ülejäänud maailm mõistab selle sõja hukka ega saa aru selle vajadusest.
Kunagi nii populaarne president kaotab toetuse nii oma rahva kui ka maailma avalikkuse silmis. Lõksu sattununa saab ta teha vaid üht – astuda enne tähtaega tagasi ja anda võim FSB-le, saades vastutasuks enda ja oma pere puutumatus. Me teame, kellele oli see kasulik: neile, kes pärisid Jeltsinilt võimu. Me teame, kuidas see saavutati: Tšetšeenia sõjaga. Jääb vaid üle mõista, kes selle korraldas.
Nõrgimaks lüliks paljurahvuselise riigi mosaiigis osutus Tšetšeenia. Pidades Džohhar Dudajevit omaks, ei teinud KGB tema võimuletulekule mingeid takistusi. Kindral Dudajev, kommunistliku partei liige aastast 1968, viidi Eestist kodusesse Groznõisse justkui nimme selleks, et temast saaks kohalike kommunistide peamine vastane. Et ta saaks presidendiks ja kuulutaks novembris 1991 Tšetšeenia (Itškeeria) iseseisvaks riigiks, näidates selle sammuga kogu Venemaale, kuhu viib Jeltsini liberaalne kurss.
1994. aastaks sai Venemaa juhtkonnale selgeks, et ta pole valmis Tšetšeenia vabadusega leppima. Tšetšeeniale iseseisvuse andmine võis tõesti viia Venemaa lagunemiseni. Kuid kas Põhja-Kaukaasias kodusõja alustamist võis lubada? “Sõjapartei” Moskvas leidis, et võis. Kuid avalik arvamus tuli sõjaks ette valmistada. Avalikku arvamust oleks kerge mõjutada, kui tšetšeenid oleksid oma iseseisvuse eest võideldes terroriteele asunud. Jäi üle pisiasi: organiseerida Moskvas terroriakte, mille niidid viiksid tšetšeenideni.
Teades, et lähipäevil on oodata Vene vägede ja Dudajevi-vastaste rünnakut Groznõile, üritas endine KGB ja hilisem FSB korraldada Moskvas 18. novembril 1994 esimest terroriakti, mis oleks pööranud Venemaa elanike viha tšetšeenide vastu ja teinud võimatuks nende edasised iseseisvumiskatsed.
