JÄRJEJUTT (10): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Dudajevi kõrvaldamine oli ilmselt Hoholkovi grupi kõige edukam operatsioon. Hoholkov esitati Venemaa Kangelase ordeni kavaleriks, kuid ta loobus sellest, eelistades vast loodud UPP ülema ametikohta ja kindralmajori auastet. Suvel 1996 jäi Stels riiklikust toest ilma ja langes täielikult Izmailovski grupeeringu mõju alla. Ainsaks Lutsenko kontaktiks riigivõimuga jäi Hohlovi juhitav UPPURPO.
Kuritegelike gruppide allutamine jõustruktuuride kontrollile tundus FSB ülemustele loogilise sammuna. Kuid tegelikult juhtus pahatihti vastupidi – bandiidid tõmbasid eriteenistusi oma räpastesse tehingutesse. Teoreetiliselt pidi selliste ilmingute vastu võitlema FSB sisejulgeolekuteenistus, paraku ei jõudnud too FSB juhtkonna mahitatud massiliste seadusrikkumistega rinda pista. Organiseeritud kuritegevusega võitles nüüd ainult kriminaaljälitus. Jaanuaris 1996 asus Moskva kriminaaljälitusse (MUR) tööle ”kriminaaljälituse viimane romantik”, 38-aastane Vladimir Tshai.
3. peatükk
MUR FSB vastu
Tshai määrati algul 12. osakonda, mis tegeles tellimusmõrvadega, kuid juba kümne kuu pärast sai temast kogu MUR-i ülemus. “Ta on jumaliku andega kriminalist, selliseid enam ei tule,” ütlesid Tshai kohta sõbrad. “Tshaiga koos oli lihtne ja lõbus töötada,” jutustas Moskva linnaprokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Andrei Suprunenko, “ülimalt kompetentne ja aus inimene, romantik. Koordineeris ideaalselt operatiivtööd ja juurdlust. Ta uskus kindlalt, et ka kõige keerulisemad juhtumid on avastatavad...”
Just Tshail õnnestus paljastada jõustruktuuride ametitõendite võltsijate grupp. FAPSI sekkus uurimisse polkovnik Sergei Barkovski isikus. Moskva ajakirjanik Aleksandr Hinštein avaldas selle loo kohta ilmselt FSB tellimusel artikli, milles ta väitis, et võltsdokumentide valmistamist juhtis isiklikult Lazovski ja seetõttu leitigi tema kontorist hulgaliselt FSB, FAPSI (valitsusside) ja GRU tõendeid. Kuid see polnud nii. Tshai paljastatud võltstöötõendite looga polnud Lazovskil mingit tegemist. Huvitav, et Barkovski ei maini Lazovskit kordagi, nimetades hoopis teisi isikud.
Barkovski rääkis ise nii: “Isegi kogenud spetsialistid ei suutnud tihtipeale võltsdokumente ehtsatest eristada. Sageli oli võltsingu trükitehniline tase kõrgem kui originaalil. Ekspertiis tuvastas, et kõik valedokumendid olid valmistatud ühes ja samas trükikojas. Terve hulga keerukate operatiivtoimingute tulemusena tabati neli kaugeltki mitte kõige tavalisemat inimest.
Üks neist oli endise KGB ülema asetäitja, nüüd firma Tšest omanik. Teine endise NSV Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee aparaadi trükikoja juhataja. Samasse kampa kuulus ka Venemaa valitsusside endine leitnant, kelle ülesandeks FAPSI-s oli vormistada ja väljastada töötõendeid. Arvati, et just tema tuli mõttele hakata valedokumente valmistama. Jõuku kuulus veel ka üks andekas graveerija.” Barkovski jutust selgub, et võltsimisega ei tegelenud teps mitte bandiidid, vaid endise nomenklatuuri hulka kuulunud isikud (KGB, NLKP KK, FAPSI). Kui nii, siis on loogiline oletada, et ka dokumentide valmistamise salalabor oli FSB ja FAPSI kontrolli all ja nende loodud.
Kuid pöördugem tagasi Lazovski juurde. Lazovski grupi likvideerimist veebruaris-augustis 1996 peetakse MUR-i 12. osakonna suurimaks kordaminekuks. Lazovski grupp ei olnud koostatud tavapärase regionaalse põhimõtte alusel nagu organiseeritud kurjategijail tavaks, vaid tegemist oli internatsionaalse kooslusega. Lazovski grupeeringus oli tšetšeene, kasahhe ja teiste Moskva-lähedaste jõukude liikmeid. Marat Vassiljev oli pärit Moskvast, Vladimir Ambrossimov Tuulast, Roman Polonski Dubnost, Anzor Mussajev Groznõist... Nagu näha, oli grupi geograafiline päritolu üsna lai.
Lazovski oli alates 1995. aastast Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvi 209 (banditism) järgi tagaotsitav. Talle pandi süüks mitu episoodi. Nii tapsid Lazovski jõugu liikmed 1993. aastal firma MMST inkassaatori ja röövisid 250 000 dollarit. Umbes samal ajal tekkis Lanako ja korporatsiooni Viktor vahel naftasaaduste tehingu pärast tüli. Jaanuaris 1994 tulistasid tundmatud (ilmselt firma Viktor käsul) granaadiheitjast Lanako juhatuse esimehe ja direktori Vladimir Kozlovski autot.
Vastuseks plahvatas peaaegu samal päeval ühe Viktori omaniku ukse ees pomm. 12. jaanuaril toimus teise Viktori osaniku maja lävel niivõrd tugev suunatud plahvatus, et see paiskas terasest välisukse läbi seina mehe korterisse. Vaid õnneliku juhuse tõttu ei saanud keegi korteris viibinuist kannatada. Kuid majas puhkes tulekahju ja elanikud olid sunnitud akendest välja hüppama. Neist kaks kukkusid surnuks, mõned said vigastada.
