JÄRJEJUTT (10): Bernard Werber: Meie isade isa
Kahe korruse vahel mõtles neiu, et ükski Christiane Thénardier, Franck Gauthier ega isegi Isidore Katzenberg ei takista teda inimkonna päritolu välja uurimast. Ta leiab professor Adjemiani mõrvari või mõrvarid üles ja tungib tema saladusse.
Meie isade isa.
Kõigi isade isa.
Ta hüppas rõdule. Paleontoloogi korteri aken oli suletud. Neiu tõmbas rindade vahelt välja taskunoa ja valis lameda tera, torgates selle hõlpsalt kahe aknapoole vahele ja kergitades haaki, mis akent kinni hoidis. Tee oli vaba.
Erioperatsiooni tarvis oli ta selga tõmmanud kitsad mustad dressid ja pikad punased juuksed hobusesabasse sidunud. Sammude summutamiseks oli ta jalga pannud pehme tallaga mokassiinid. Asetanud ühe ja seejärel teise jala avausest sisse, astus ta ettevaatlikult vaibale ja süütas taskulambi.
Ta viibis ohvri töötoas. Talle tundus, nagu ootaks teda keegi. Ta kiirustas ruumi valgustama ja märkas ahviskelette, mis rippusid võllas. Ere taskulambivalgus venitas pealuude õõnsad naeratused veelgi laiemaks, nagu oleksid nad tema külastuse üle rõõmsad.
„Tere, ahvid.“
Augulised varjud ulatusid laeni.
„Kas teie teate, kes tappis professori?“
Vastuse asemel lipsas ühe gorilla suust väike ööliblikas, kes oli lõuapärad endale elupaigaks valinud ja mõistmata, miks keset ööd äkitselt nii valgeks on läinud, otsustas häälekalt läbi ruumi lennata, väljendades niiviisi oma hämmingut.
Lucrèce Nemrod laskis valgusvihul seinalt seinale liikuda. Ta tajus õhus midagi, mida polnud võimalik katsuda, kuid mis oli ometi tuntav: lahendamata saladust. See oli nagu must pilv, mis ootas lõhkemist, et torm saaks valla pääseda.
Taevas sähvatas välk ja kostis müristamist. Torm oligi kohal. Eredad sähvatused valgustasid aeg-ajalt ruumi.
Ta avas toimiku, mis kandis nime „Ajakirjandus“, ja lehitses seda veel kord. Professor Adjemian rääkis puuduva lüliga seotud uurimistööst Tansaanias ja uutest väljakaevamistest Olduvai jõe kallastel. „Peagi kergitan loori ühelt maailma kõige suuremalt saladuselt: kust inimkond tegelikult pärineb,“ teatas mees ühes intervjuus. Stupete gentes, nagu ütlesid roomlased. „Inimesed, olge hämmastuseks valmis.“
Seal oli ka ajaleheväljalõikeid, kus teised paleontoloogid väljendasid täielikku huvipuudust ja lausa põlgust professor Adjemiani uurimistööde suhtes. „Siiani pole ta päevavalgele toonud mitte ühtegi huvipakkuvat fossiilluud.“
Neiu kuulis äkitselt sahinat. Ta kustutas kiiresti lambi ja tardus paigale.
Sahin lakkas. Ja kostis siis taas. Ruumis oli keegi veel. Neiu kõhkles, süütas uuesti lambi ja suunas valgusvihu vaibale, kust tema arvates nagin kostis. Koon, vurrud, pisikesed roosad käpad. Hiir krõbistas prügikastis paberit. Paljastatud loom lippas minema.
Imetilluke hiireke. Ajakirjanik istus põrandale, võttis lambi hambusse ja asus kokku kägardatud paberitükke ükshaaval lahti harutama. Ta avastas läkituse, kus seisis: „Ma tean, et mu päevad on loetud. Nad otsivad mind üles ja sunnivad vaikima, sest minu saladus on liiga häiriv.
Minu avastused panevad kogu teadusringkonna ebamugavasse olukorda, sest kõik nende tõekspidamised paisatakse segi. Ometi on tegemist tõega ja tõe vastu ei saa keegi. Seda võiks ju üritada varjata, kuid lõpuks tõuseb see ikka pinnale. Nii et ma anun sind, ma anun sind, kes sa mind loed, aita mind. Kui nad mu tapavad, siis levita mu saladust, et see ei haihtuks koos minuga.“
Lucrèce Nemrod lasi valgusvihul ruumis ringi liikuda. Tugitooli kohal sattus ta humoristliku joonistuse peale. Pildil vestles väike kala suuremaga. Mullis oli kirjas: „Kuule, emme, ma olen kuulnud, et mõned meist on veest välja läinud, et kõndida kuival maal, kes need on?“ Ema vastas: „Oh, suuremalt jaolt rahulolematud!“
Keegi oli musta viltpliiatsiga omadussõna „rahulolematud“ maha tõmmanud ja asendanud sõnaga „hirmunud“.
Joonistuse pealkiri oli „Evolutsiooni saladus“.
Ta plaanis uurimist jätkata, kui kuulis taas sahinat. Seekord polnud see aga hiir. Välisukse lukk klõpsatas. Lucrèce Nemrod kustutas kärmelt lambi ja puges köögiukse taha. Ta kuulis, kuidas uks järele annab. Keegi astus sisse.
Ta nägi läbi lukuaugu valgusvihus keskmist kasvu märjas vihmamantlis meest. Mehel oli kaasas kott, mis tundus olevat raske ja kust ta võttis ahvimaski, pani selle ette ja süütas seejärel taskulambi.
Murdvaras? Vaevalt. Mees vehkis suure bensiinipaagiga, mille sisu ta vaibale ja eriti kirjutuslauale kallas. Seejärel naasis ta ukse juurde ja võttis välja tikutoosi. Ta süütas tiku ja jäi seda silmitsema, enne kui kavatses selle bensiinile heita.
Järgneb
