JÄRJEJUTT (11): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Lanako Moskva kontorisse (Perevedenovski põik 2) ilmusid 13. jaanuaril tundmatud isikud. Mõne aja pärast puhkes külaliste ja firma töötajate vahel tulevahetus. Kümme minutit hiljem jõudis kohale OMON, vallutas tormijooksuga kontori (ohvreid õnneks polnud) ja vahistas kuuskümmend inimest. Kohtu alla anti vaid neli Lanako turvameest. Kõik said üllatavalt leebe karistuse: kaks neist lasti kohtusaalis vabaks ja ülejäänud kaks saadeti üheks aastaks vangi.
4. märtsil 1994. aastal puhkes Dagmose restorani lähedal Lazovski meeste ja Dagestani grupeeringu vahel tõeline lahing, millest mõlemalt poolelt võttis osa üle kolmekümne inimese. Kokkupõrke tagajärjel hukkus seitse ja sai vigastada kaks inimest. Kõik hukkunud kuulusid Dagestani jõuku. Sama aasta 16. juunil tulistati Kredit-Konsensuse panga kontori ees surnuks kolm Taganski grupeeringu liiget. Lazovski nõudis pangalt kaks ja pool miljardit rubla – panga ja firma Rosmjasomoloko vaieldava tehingu protsendid. Pank pöördus kaitseks taganskilaste poole (kes neile katust pakkusid). Kui Taganski grupp keeldus Lazovskile maksmast, läkski tulistamiseks.
Kõige jõhkrama kuriteo sooritas Lazovski 5. septembril 1994. Veidi enne seda oli Lazovski läinud tülli oma äripartneri, Groznõi naftatöötlemistehase ühe omaniku Atlan Natajeviga. Natajevit nähti viimati elusana 5. septembril kella 10 paiku õhtul Dünamo metroopeatuse juures. Mees istus Lanako firmale kuuluvas tumesinises BMW 740-s. Autos olid peale Natajevi veel kaks ihukaitsjat: Robert Rudenko ja Vladimir Lipatov. Ihukaitsjad kadusid samuti jäljetult. Kaastööliste kadumisest Lazovski miilitsale ei teatanud.
Juhtus nii, et organiseeritud kuritegevusega võitlemise regionaalne osakond (RUOP) Vladimir Dontsovi juhtimisel otsis 7. septembril Lanako kontori läbi. Nad leidsid mitu registreerimata püstolit TT. See tõsiasi uurijate tähelepanu ei äratanud. Kedagi ei vahistatud.
Hiljem selgus, et Natajevi, Rudenko ja Lipatovi röövimise taga seisid Polonski ja Šelenkov. Kolmik viidi Moskva-lähedasse teaduste akadeemia alevikku. Seal Natajev tapeti. Laibal saeti pea otsast. Seejärel viidi surnukeha koos vangistatud Rudenko ja Lipatoviga Jaroslavli oblasti turbarappa. Rabas tulistati surnuks ja võeti pea maha ka Rudenkol ning Lipatovil. Kõik kolm visati laukasse. 1996. aastal õngitses MUR laibad rabast välja. Natajevi surnukeha juurest leiti peastaabi ohvitseri ametitõend.
18. septembril saabus Moskvasse Natajevi murelik vend. Lazovski kutsus ta oma onule Nikolai Lazovskile kuuluvasse autoparklasse. Et tunnistajaid poleks, laskis Nikolai Lazovski oma turvamehed koju. Natajevi saabudes võtsid Šelenkov, Polonski ja Grišin ta vastu tiheda püstoli- ja automaaditulega. Natajev jõudis neliteist lasku vastu tulistada, enne kui ta surnult maha langes. Mees oli hea laskur, nii et enne surma suutis ta kaks bandiiti, Polonski ja Grišini teise ilma saata. Tulevahetus oli sedavõrd äge, et mitu parklas seisnud autot süttis põlema. Kohale tõtanud miilits leidis eest vaid vereloike ning tühje padrunikesti. Mõni minut hiljem saabus kiirabijaamast teade, et nende käes on Polonski surnukeha (kuus tundmatut blokeerisid Korolenko tänaval liikluse, peatasid kiirabiauto ja andsid Polonski surnukeha meedikutele üle).
Lazovski grupi hingel lasub ka Tuapse naftatöötlemistehase direktori Vassilenko mõrv. Anatoli Vassilenko oli Lanako kauaaegne äripartner. Vassilenko mõrvati vahetult enne oma firma aktsionäride üldkoosolekut. Kriminaaljälituse andmetel lendas Lazovski samal ajal tšarterlennuga Tuapsesse ja kohtus Vassilenkoga (lennujaamas võtsid Lazovskit muide vastu FSB kohaliku kontori töötajad). Ilmselt ei jõutud kokkuleppele. Lazovskit kahtlustati 1996. aastal Vene riigiduuma saadiku Poljakovi röövimises. Lazovski pääses, sest tõendeid tema vastu ei leitud.
Arvatavasti enne Tshai MUR-i tööle asumist Lazovskit ei kahtlustatud. Pärast Jauza pommiplahvatust ei tahetud Lanakoga tüli kiskuda, kuna teati, et tegemist on FSB firmaga. MUR-i andmetel kasutasid kõik firma töötajad varidokumente. Kusjuures tegemist ei olnud võltsingute, vaid ehtsate dokumentidega. MUR tegi sellest järelduse, et firma on eriteenistustega tihedalt seotud. Seda enam, et liikusid kuuldused, nagu Lazovski oleks osalenud Lubjanka töötajate vabastamisel tsˇetsˇeenide vangistusest.
Lanako juhtivtöötajaid nähti ja tihti peeti ka kinni koos ohvitseridega FSB Moskva osakonnast, mida tookord juhtis Savostjanov. Lazovski ihukaitse ja kogu firma turvaülem oli Moskva FSB tegevohvitser major Aleksei Jumaškin, kelle alluvuses töötasid ka kaks teist FSB ohvitseri: Karpõtšev ja Mehkov (just nemad päästsid kord Lazovski miilitsate käest, kui nood ta arreteerisid, näidates FSB töötõendeid). Lazovski lähedane sõber Roman Polonski kandis taskus GRU ja kindralstaabi tunnistusi (kui Polonski 1994. aastal autoparklas tulevahetuses surma sai, rippus ta õlal kabuur ja taskust leiti GRU ohvitseri ametitõend).
Veebruaris 1996 said MUR-i töötajad ühes Sadovo-Samotetšnõi korteris Lazovskile jälile.
