JÄRJEJUTT (11): Bernard Werber: Meie isade isa
Tule lummus. Lucrèce Nemrodile piisas hetkelisest viivitusest, et sissetungijale kallale karata. Sõrmenipsuga kustutas ta tiku ja kasutas ära mehe hämmeldust, et talle põlvega jalgevahele lüüa. Mees hakkas oigama. Neiu nägi ahvimaski aukudes jahmunud silmi, mis väljendasid valu. Enne kui teine aru sai, mis temaga toimub, lõi neiu talle rusikaga kõhtu, andis lõikava käehoobi vastu kõrisõlme, pööras teise käsivart ja heitis mehe põrandale, väänates tema kätt selja taha.
Pikne käristas taas lillakasroosat taevast, nii et kõik asjad korteris värisesid. Aknal nirisevate piiskade varjud oleksid justkui tapeedi ribadeks käristanud.
“Kes te olete? Mida te siin teete?”
Neiu väänas veelgi tugevamini teise käsivart. Mees teadis, et vastane hoiab tema küünarnukist niiviisi kinni, et tal piisab teha tühine liigutus ja mehe õlaluu on purustatud, nii et ta tõi kuuldavale üksnes urinat, mis sumbus maski.
“Tahtsite jälgi hävitada, mis? Rääkige! Kes te olete?”
Neiu tahtis meest ümber pöörata, et tal mask eest kiskuda, kuid teine kasutas pingutushetke ära, päästis end ühe hoobi abil vabaks ja põgenes tulistvalu trepikoja poole. Naine tormas talle järele.
“Pidage ta kinni!” röökis ta allukse poole.
Kuid vihmamantlis mees oli juba tänaval, kadudes märga rahvasumma, mis liikus, pead õlgade vahel, kodu poole.
Anonüümne isik sadade teiste anonüümsete isikute seas.
11. KARI
TA vaatab oma karja.
TEMA kaaslased on kogunenud ümber hüääni laiba.
TA ei tea, kui palju neid on.
TA on õppinud lugema üksnes viieni ja seda parema käe sõrmi vaadates. Üle viie tähendab “palju”. Karjas on neid seega palju.
TA ei tea nende nimesid. Neil polegi nimesid. TA eristab neid selle põhjal, milline on nende koht karjahierarhias, või siis mõne silmatorkava välistunnuse põhjal.
Kõige tähtsam on karjajuht. Tema selga katab kergelt hõbedane villak. Tundub, et võim muudab karvastiku värvi. Igatahes märkab TA, et sama vanade, kuid võimupositsioonita isaste selg on tumedam.
Karjajuht pole eriti suurt kasvu, kuid tal on laiad õlad ja kummis rind. Ta on valvel ja agressiivne. Ta jagab kõigile kergeid peahoope, tuletades meelde, kes on juht. Kui mõni isane tema võimu küsimärgi alla seab, meenutab see kerge hoop: “Sa kas lepid minu hoopidega või astud võitlusse.”
Ohu ees karjajuht ei juurdle, vaid sööstab võitlusse. Seda võib nimetada alateadlikkuseks. Enamiku karjaliikmete jaoks tähendab see julgust.
Varem oli karjajuhiks saamise eelduseks üks kindel omadus: oskus mitte lasta end uutel ja tundmatutel sündmustel heidutada. Kuid see põhimõte on juba mitu põlvkonda aegunud. Nüüd valitakse kõige tugevam ja kõik.
Armastuses paistab karjajuht samuti silma brutaalsusega. Kui ta soovib mõne oma haaremi noore emasega paarituda, on tal kombeks teist kõrvust tirida ja talle sõrmed ninna torgata. Suguakti ajal ei pea ta liialduseks hammustada partnerit kaelast või kiskuda teda karvadest, kuni teine röökima hakkab.
Karjajuhi kõrval näeb TA haaremi esimest emast. Tal on suured mustad silmad ja erkroosa lodev tagumik. Haaremi esimese emasena tunneb ta kohustust väljendada end valju kisaga. Tagaajamise ajal on see vajalik vaenlase hirmutamiseks, kuid pikapeale hakkab see närvidele käima.
Karjajuhi teine emane on tagasihoidlikum. Esimesele meeldib teist aeg-ajalt pähe lüüa, et talle koht kätte näidata. Too maksab omakorda kätte kolmandale, kes hoiab sootuks kõrvale. Tema surub rinna vastu imikut. Kui kolmas emane last toidab, ei tohi karjajuht talle läheneda. Pahameelehoos on karjajuht mitu korda üritanud last tappa.
TA jätkab kaaslaste jälgimist.
Domineerivate-domineerivate isaste kambas tunneb ta ära “suure kõrendi”, kes provotseerib pidevalt karjajuhti, et vaadata, ega too ei hakka vanaks jääma. Temast paremal on “see, kes on kaotanud ühe kõrva” ning tema kuuleb üksnes paremalt poolt lähenevat ohtu. Lisaks on veel “see, kellel on liiga pikk suguti”, tema paljunemisorgan riivab maad, kui ta neljakäpakil jookseb. Ja viimaseks kaugeltki mitte jässakas isane, kellel piisab suu avada, et vaenlane poolkoomasse paisata.
Nende taha on pugenud domineerivad-domineeritavad isased. Need on noored ja vanad domineerivad-domineerivad, kelle teised domineerivad-domineerivad on oma ringist välja tõrjunud. Nad kaklevad omavahel tihti, et näha, kellel on au provotseerida domineerivaid-domineerivaid.
Veel kaugemal on domineeritavad-domineeritavad isased, kes ei provotseeri kedagi ja on valmis aitama ülemusi, kui need seda kisa või hoopidega nõuavad.
Lisaks on vana karjajuht. Üldiselt peaks maha jätma, kuna ta pole enam piisavalt tugev. Tal on aga nii tundlik haistmismeel, et ta suudab vahet teha taimedel, mida tohib süüa, ja neil, mis on mürgised. See oskus on karja hoidmiseks möödapääsmatu. Nii et tal lastakse elada.
Järgneb
