JÄRJEJUTT (12): Bernard Werber: Meie isade isa
TA näeb ka haigeid või jahil viga saanud isaseid. Neid peetakse “talutavateks” tingimusel, et nad ei aeglusta karja liikumist. Tegelikult hoitakse neid eelkõige söödaks kiskjate hävitava rünnaku korral. Igapäevaelus on nad kõigi lükata ja tõmmata. Nad ei tohi puutuda emaseid ja söögikordade ajal toituvad karjast üle jäänud jääkidest.
Eemal vasakul vadistab emaste grupp. Seal on domineerivate-domineerivate ja domineerivate-domineeritavate isaste kaasasid ning mõned neitsid, kes hakkavad juba seksuaalhormoonide järele lõhnama. TA läheb lähemale ja märkab, et üks emane sünnitab parajasti. Kari suureneb otse TEMA silme all. Vaevu on poeg emast väljunud, kui juba seisab jalul. Emane hammustab nabanööri katki ja pakub järeltulijale oma nisasid, otsustades, et ei pane teda kohe maha, sest ettevaatamatusest on ta juba mitu beebit kaotanud.
TA jälgib endiselt karja, kes on kogunenud ümber hüääni jäänuste. Veel kaugemal paremal on lastegrupp ja nendest edasi vanade grupp.
Ja siis on tema ise. Kui TA endale mõtleb, nimetab ta end lihtsalt “minaks”. Ükskord nägi ta end lombipeegelduselt.
“Minus” pole midagi isesugust.
12. Isidore Katzenberg
Lucrèce Nemrod ühines kolleegidega Elsassi kohvibaaris. Kaasaja Vaatleja rahvarohkes toimetuses oli nendest mõnes mõttes saanud tema kamp. Nad seisid baarileti ääres ja rääkisid nädalalehe sisesündmustest.
“Kirjandusrubriigi toimetaja üllitas hiljuti romaani ja tahtes kindel olla, et on vähemalt üks positiivne arvustus, kirjutas ise pseudonüümi all arvustuse,” teatas Florent Pellegrini.
Kõik purskasid naerma. Nad tellisid uue ringi õlut.
Siis istusid nad lauda. Lucrèce Nemrod istus Franck Gauthier’ kõrvale, ka temal oli õllekann käes. Pika sinise põllega kelner tõi lauda mitu auravat taldrikut, mida täitsid erisugused lihatooted: valged tanguvorstid, frankfurterid, paneeritud seajalad, keedetud põlveõndlad ja selle juurde keskmiselt hapu hapukapsas.
“Kuidas läks kohtumine Isidore Katzenbergiga?” päris teadusrubriigi toimetaja.
Neiu raputas pikka punast juuksepahmakat.
“Pole viga, tänan küsimast. Aga ma eelistan vist siiski üksi uurida. Läksin eile õhtul kuriteopaika ja sattusin millelegi ebatavalisele. Sinna ilmus müstiline külaline, ahvimask ees ja bensiinipaak käes. Ta tahtis kõik maha põletada. Sarimõrvari kohta veider käitumine, mis?”
“Said ta kinni?”
“Ta pääses mul käest. Pealegi jooksis ta kiiresti. Kahju, sest olen kindel, et oleksin ta rääkima pannud.”
Hapukapsaaustajad polnud üllatunud, vaid tegid kahtlustavaid grimasse. Florent Pellegrini väljendas üldist arvamust:
“Nojah, Thénardier ei lase sul niikuinii sellest kirjutada ja Katzenbergita, olgu tagasilöögid millised tahes, pole ammugi mingit võimalust, et lugu läbi läheks.”
Franck Gauthier nõustus.
“Tunnista, et sul läks vana karuga halvasti. Me võime nüüd tunnistada, et tegime sinu kulul nalja. Tahtsime jahutada natuke sinu inimkonna päritolu vaimustust. Katzenberg saatis sind kindla peale pikalt. Ta lihtsalt on selline. Ta ei taha enam kedagi näha.”
Lucrèce Nemrod hoidis kahvlit õhus ja kortsutas kulmu.
“Mis mees ta selline on?”
“Katzenberg? Täielik hull,” teatas Gauthier.
Florent Pellegrini silmitses õlleklaasi nagu kristallkuuli.
“Ei, lõpus keeras ta võib-olla natuke ära, aga ma tundsin teda hästi ja võin tunnistada, et omal ajal oli ta üks Pariisi paremaid ajakirjanikke.”
Ta ootas, kuni kelner oli tühjad taldrikud uute vastu vahetanud, et siis jätkata:
“Kui mina teda tundsin, polnud ta kiilakas ega paks ning ammugi mitte inimene, kes tahaks muust maailmast eraldatud tornis elada. Ta töötas tollal politseis, kohtuarstliku ekspertiisi keskuses. Ta oli spetsialiseerunud väikestele asitõenditele: juuksed, kahtlased plekid, eri jäljed. Ühe karva põhjal oli ta võimeline kindlaks tegema karva endise omaniku soo, vanuse ja stressimäära ning selle, kas karva eksomanik tarvitas narkootikume või mitte. Tema jaoks oli see nagu maagiline mäng. Aga teda masendas see, kui vähe tema ekspertiise juurdluse käigus arvesse võeti. Kohtuametnikud ja vandekohtunikud pöörasid tema järeldustele harva tähelepanu. Seetõttu hakkaski ta teadusajakirjanikuks. Tehnilised teadmised võimaldasid tal kirjutada lugusid kriminaaluuringu vormis. See oli midagi uut, reporter, kes analüüsib sündmuspaika ega edasta jäiku ametlikke seisukohti. Lugejad hakkasid tema “käekirja” ära tundma ja temast peeti ajakirjandusmaailmas lugu. Sellest ka nimi – Teadusilma Sherlock Holmes.”
“Tegelikult tegi ta lihtsalt oma tööd,” segas Kevin Abitbol vahele, pühkides rasvast suud valge pabersalvrätikuga, mis oli juba niigi määrdunud. “Probleem on selles, et enamik ajakirjanikke on niivõrd tülpinud, et neil pole vähimatki uudishimu. Laiskusest piirduvad nad sellega, et panevad kirja kõik, mis neile öeldakse, ja toodavad aina täpselt ühesuguseid artikleid.”
Florent Pellegrini ignoreeris teise sekkumist.
“Isidore Katzenberg oleks pidanud Gauthier’ asemel teadusrubriigi toimetajaks saama. Eks ole, Franck?”
Franck kortsutas kulmu.
