Palun sisse,” hõikasin ma oma kõige lahkemal häälel. Lävele ilmuski mingi kiitsakas tegelane, hallis vildist mantlis ja jällegi tuttmütsis, kuid sedapuhku sinise- ja punasetriibulises. “Vabandage, aga ma mitte ei saa jätta protesteerimata sellise kohtlemise pärast...,” hakkas ta kohe seletama, kuid ma katkestasin ta.
“Siin on konverentsile registreerimine. Protesteerimine on teine osakond, idatiivas, aga neil on praegu lõuna, nii et kahjuks ei saa teid aidata.”
“Ah nii,” pomises ta pettunult. “Kui kahju.”
“Pole midagi,” lohutasin teda. “Aga registreeriksime siis teid ära. Nimi?”
“Dannars Rejktis,” vastas ta.
“Rej-ktis,” kordasin mina ja hakkasin ebainimlikku nime kaustikusse kritseldama. Samal hetkel hakkas mul mälus midagi plärisema.
“Rejktis?” hüüatasin ma kohkunult. “Kas Camdenbridge’ist?”
“Mnjah,” ümises tüüp. “Te olete siis minust isegi kuulnud?”
“Oi, muidugi olen. Kas kassid hakkavad teie nime kuuldes naerma?”
“Mul ei ole võimalik sellele küsimusele vastata, sest kasside häälepaelad ja kommunikeerimisvahendid on...”
“Selge pilt. Kas te tunnete kedagi Guillermus Gulliveri?”
“Mida?” prahvatas Rejktis. “Kas see šarlatan ja hädasemiootik on kah siin või?”
“Nii et tunnete,” ohkasin mina. Lisaks muudele jamadele olin ma nüüd kaela saanud akadeemilise vastasseisu kahe ingliisi konkureeriva universiteedi kõige markantsemate kõlupeade vahel.
“See igavene sant!” urises Rejktis. “Neetud reumaatik!”
“Aga rahvusvaheliselt tunnustatud reumaatik,” täpsustasin ma.
“Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud sopateadlane. Hädaldaja ja vana õelus, kes pole elus suutnud kirjutada ainsatki strateegilist arengukava ega tõsiselt võetavat semiootilist traktaati märgisüsteemide tähendusest, igavene pseudoteadlane ja pahnasoperdaja!”
“Ja teie olete?”
“Mina olen Camdenbridge’i Universiteedi lord-doktor, Dannars Rejktis, teie teenistuses.”
“See pole kuigi ingliisi-pärane nimi teil?”
“Tõsi ta on, minu vanemad on nimelt Litvast pärit. Nad olid sunnitud emigreeruma, kuna ka minu isa harrastas semiootikat.”
Ma ei süvenenud eriti tema plärasse ja seni, kuni ta jutustas ja siunas Gulliveri, ajasin korda asjad registreerimise ja toitlustamisega. Mehike muudkui maksis ja laterdas ja kurjustas oma akadeemilise konkurendi kallal. Lõpuks jõudsime sujuvalt pea ümbermõõduni. Ta tõesõna hakkas juba mõõtma, kuid siis äkki jäigastus.
“Kuulge,” küsis ta, “kas see tohman Gulliver pidi ka mõõtma?”
“Ei, ta teadis seda peast.”
“Ja palju see oli?”
“Viiskümmend neli.”
“Häh! Näete nüüd, vaadake tähelepanelikult!” hüüatas Rejktis ja asus sentimeetriga mässama. “Ma mõõdan praegu ära ja ma vean kihla, et mul on nagu niuhti vähemalt kümme sentimeetrit rohkem.”
Tulemus valmistas talle ilmselt pettumuse, sest sentimeeter näitas kangekaelselt ainult viiskümmend kaks.
“Äkki te mõõtsite valest kohast?” küsisin mina kaastundlikult. “Lauba kohalt peaks kõige laiem olema. Aga teil on selline kurgikujuline pea, et ülevalt läheb kitsamaks.”
“Misasja te õiendate,” porises Rejktis. “Vaadake, milline pea teil endal on!”
“Mul on täiesti konkurentsivõimelise ja sportliku kujuga pea.”
Ta proovis uuesti mõõta, aga sentimeetreid juurde ei tulnud.
“See invaliid kindlasti valetas,” otsustas Rejktis lõpuks. “Soovitan teil teadusliku eksperimendi huvides kindlasti üle mõõta, ta luiskas oma kümme sentimeetrit juurde.”
Lubasin Camdenbridge’i lordlikule doktorile, et ma sobiva juhuse saabudes mõõdan kindlasti üle. Seejärel tegime läbi rituaali pastlaproovimisega, see õnnestus, ma sain täita vastava lahtri ning ühtlasi tõdeda, et semiootikadoktor Rejktisel on registreerunutest kõige väiksem jalg. Kuna tal rohkem soove ei olnud, siis jätsime me hüvasti, ta pakkis oma kviitungihunniku taskusse ja lahkus, ikka veel omaette Gulliveri aadressil vandesõnu podisedes.
Umbes kolme portveini klaasi pärast, just siis, kui ma hakkasin mõtisklema, kas ei peaks laskma Suurõpilal minu tööruumidesse kaminat ehitada, kiikasid üle ukse Koulu ja fräulein von Zeitz. Koulu oli selga ajanud Süvahavva kandi rahvarõivad, see tähendab ta kandis linast talukostüümi oma peremärgiga ja Brunhilde oli endiselt tööülikonnas, oma hallis kostüümis, ainult et pidulikkuse märgiks oli ta rinda kinnitanud Oandi tüüpi hõbesõle.
“Kuidas läheb, French-kaim?” tundis Koulu huvi ja ta pilk langes pordipudelile. “Hõissa!” hüüatas ta. “Nagu nähtub on meil ühtlasi võimalik ka nina soojendada. Kalla, isakäsi, kalla sortsuke!”
Mul ei jäänud muud üle, kui kallata Koulule sortsukese, mis siis tähendas kogu ülejäänud pudeli sisu.
“Viis semiootikut,” teatasin ma siis. “Ja umbes tuhat kolmsada tamme.”
“Pole paha,” ümises Koulu ja Brunhilde kirtsutas nina. “Kes nad on?”
