Neiu pea sisemuses läikles põhjalikult poleeritud hõbemünt: hõbedane koopia kuldmündist, mida Philip eelmisel õhtul oli näinud vanemdetektiivinspektor Monroe kinnastatud käes.

Philip pöördus ära ja hingas paar korda sügavalt.

“Annan teile mõne minuti aega,” pomises Monroe uuesti teerajale ronides. “Aga tunni jooksul vajan ma neid fotosid jaoskonnas.”

Philip ei raisanud pildistamise eel sekunditki. Pikaajalise kogemuse tõttu teadis ta, et ainult nii suudab ta sääraseid situatsioone taluda. Mida kohutavamaid asju tal fotografeerida tuli, seda enam ta üritas end sealjuures tegelikkusest välja lülitada, jõuda robotlikku meelteseisu, kus ta pelgalt tegi oma tööd ega osutanud tähelepanu millelegi peale kaamera halastamatu fookuse.

Mitu pilti klõpsutas ta paadinina poolt: mõned lähiülesvõtted, mille juures kasutas zoom-objektiivi, ja paar võtet taustast ning jõest lainurkobjektiiviga. Edasi läks ta mööda kallast ja tegi sündmuspaigast kaks-kolm pilti küljelt, enne kui kummardus ahtri ligi, mis oli kaldasse kiilutud ja kus ta jäädvustas, digitaliseeris ning salvestas kaamera mälukiibile kõige õudsamad kujutised – piksliteks taandatud inimelu.

Alles siis, kui ta oli kaldanõlvale komberdanud, viibanud muretult kahele konstaablile, kes kuritöökohta valvama jäeti, ja keeranud ümber nurga Cave Streetile, taipas Philip, et tema käed värisevad hirmsal kombel. Autoni jõudnud, tahtis ta just avada pakiruumi, kui temas kerkis iivelduslaine. Ta oksendas rentslisse ja jälgis, kuidas piki tänavat kiiresti voolav vihmavesi sapi minema kannab.

8. PEATÜKK

London, oktoober 1689

Londoni südames asuv Gresham College kujutas endast oaasi keset Inglismaa pealinna lakkamatut kisa-kära ning räppa. Ehkki kolledzˇi hooned olid vanad ning murenesid, heljus siin järjest ägenevate ümberehitusvaidluste kiuste teatav rahu ja hüpnootiline lumm, mis hoonete viletsa seisukorra korvas. Samuti jättis kolled? märkimisväärselt tagasihoidliku mulje, kui arvestada, et tegu oli selle või üleüldse mis tahes ajastu tõeliste suurvaimude igapäevase kohtumispaigaga.

Kuningliku Seltsi rajas ligemale kolmekümne aasta eest Christopher Wren koos lähedaste kolleegidega. Selts oli kasvanud kiiresti, pälvinud kuningakoja soosingu ja saanud sellega seoses ka nime. Ent viimastel aastatel oli kuninglikult antud nime kaal omajagu kahanenud. Osa probleemist seisnes selles, et kõnealune kuulsate meeste ühing ei suutnud kuhugi kauaks püsima jääda. Nende algne kodu oli asunud siin, Gresham College’i luitunud majesteetlikkuse keskel, kuid pärast 1665. aasta jubeda katkuepideemia ning aasta hiljem järgnenud suure linnapõlengu topelttragöödiat olid kolledzˇi hõivanud Londoni kaupmehed, kelle enda majad tules hävisid. Edasi muudeti kolled? ajutiselt börsihooneks, kuni uut rahanduskeskust alles ehitati. Kuninglikule Seltsile pakkus kõigi selle raamatute ja katseaparaatide, sekstantide ja kaartide, teleskoopide ja mikroskoopidega ulualust Arundel House’i raamatukogu, mille omanik oli Norfolki hertsog. Arundel House paiknes paar miili lääne pool, tänaval, mis jäi Strandi vahetusse lähedusse. Siin jätkas selts mõnda aega kohtumisi, et arutada värskemaid teaduslikke ideid ja sooritada uurimusi, mida organiseeris eksperimentide ametlik kuraator Robert Hooke. End Arundel House’is sisse seadnud, alustas selts raamatute kirjastamist, mille hulka kuulusid Hooke’i “Micrographia” ja John Evelyni “Sylva”, ning hoides ülal juba Galileo-aegses Itaalias varaste teadusühingute käivitatud tava, anti ühtlasi välja ajakirja Philosophical Transactions – Filosoofilised Toimetised; ajakiri sisaldas avastuste kirjeldusi, ärakirju loengutelt ja seltsiliikmete kirjatöid. Aga siis, veetnud Arundel House’is mõned aastad, tuli neil taas hakata kokku saama Gresham College’i ruumides, mis kolledzˇi juhtkonda kuuluval mõjuvõimsal Hooke’il nende jaoks eraldada õnnestus.

Olgugi, et see kõik oli Isaac Newtonile hästi teada, kui ta kaks minutit enne kella kuut tumeneva apelsinikarva läänetaeva all Gresham College’i väravast sisse astus, ei tundnud ta õieti mingit sümpaatiat Kuningliku Seltsi vastu, millega ta oli liitunud seitseteist aastat varem, kahekümne üheksa aastase noore mehena. Hoolimata tõigast, et seltsi lugupeetud liikmed olid kirjastanud tema “Principia Mathematica”, raamatu, mis oli teinud Newtonist teadusmaailma tähtsaima tegelase, külastas ta seltsi koosviibimisi läinud kümmekonna aasta vältel vaid käputäiel puhkudel. Ühtegi seltsiliiget ta oma sõbraks ei pidanud ning suutis hädavaevu mingilgi määral usaldada kõigest kolme teadlaste kogukonda kuuluvat isikut. Nendeks olid elatanud Robert Boyle, nooruke geenius Edmund Halley ja viimaks mees, kes veenis teda lahkuma Cambridge’i Trinity College’i kloostrilaadsest atmosfäärist, et täna õhtul Londonisse sõita: Christopher Wren ise.

Siiski oli Newtoni silmatorkava puudumise seltsi kokkutulekutelt põhjustanud peamiselt Robert Hooke’i veelgi silmatorkavam kohalviibimine. Kunagi tutvudes olid neist jalamaid saanud vihavaenlased ja kui seltsiliikmed 1676. aastal valisid Hooke’i Henry Oldenburgi järglaseks seltsi sekretäri ametipostile, avaldas Newton soovi liikmestaatusest loobuda.