JÄRJEJUTT (13): Bernard Werber: Meie isade isa
Võib-olla küll, aga ega minu süü ole, et tal see jama juhtus.”
“Mis jama?” päris Lucrèce Nemrod.
“Mees istus rahulikult metroos, kui samas vagunis plahvatas dünamiiti ja roostes naelu täis gaasipomm. Terroristlik rünnak. Teda kaitses õnneks iste, kuid näha tipptunnil sellist veresauna... Ta sumpas läbi suitsu laibahunnikute seas, et haavatutele appi tõtata.”
Lauas vangutati vaikides pead, ehkki enamik kohalviibijaid ei kaotanud sellepärast veel isu ja vitsutasid rõõmsalt vorste ja lihapalasid edasi. Pellegrini jätkas matsutamise taustal jutustamist:
“Pärast atentaati istus ta terve nädala kodus, ei pesnud end, ei söönud ja magas minimaalselt. Masenduse möödudes tahtis ta haarata relva järele, mõrtsukad üles otsida ja ükshaaval maha kõmmutada. Ja siis sai ta teada, et tegemist oli keeruka diplomaatilise juhtumiga, kus Prantsusmaa oli atentaati toetanud riigile relvi müünud. Midagi polnud teha. Nii tõmbuski ta endasse. Ta võttis aina juurde, kirjutas üha harvem ja ostis lõpuks veetorni, et eraldada end ülejäänud maailmast ja elada sellest eemal.”
“Eebenipuust torn...” poetas Kevin Abitbol.
“Või haud,” täpsustas Gauthier.
Ettekandja tõi taas kõigile õlut ja kannud tühjenesid kärmelt, nagu oleks jook aidanud seda veidrat juhtumit seedida. Lucrèce Nemrod võttis samuti tubli lonksu.
“Ja siis tuli raamat,” lisas Florent Pellegrini.
“Mis raamat?” päris praktikant.
“Üks veider romaan. Lihtsa põnevus- ja seiklusloo katte all propageeris teos aktiivset vägivallatust. Ta luges seda aina uuesti, kuni mõistis teksti varjatud sõnumit. Isidore’i jaoks oli see nagu ilmutus. Ta taipas, et tema vaenlased pole konkreetsed terroristid, vaid vägivald üldisemalt.”
“Ta hakkas uuesti kirjutama, kuid tema artiklid olid äärmiselt poleemilised,” rõhutas Gauthier.
“Isidore Katzenberg üksi kogu maailma vägivalla, terroristide, lapseahistajate ja piinajate vastu. Ta muutus nii raevukaks, et Kaasaja Vaatleja ega ka ükski teine väljaanne ei tahtnud tema artikleid avaldada.”
“Ta oli liiga vägivaldne vägivallavastane,” sõnas Kevin Abitbol.
“Isegi halva hukkamõistmisel on piirid. Saatkonnad hakkasid kaebama, välisministeerium nõudis tema vallandamist. Ta saadeti minema ja nii jäigi ta ihuüksi veetorni.”
“Ometi pidasid lugejad temast endiselt lugu ega unustanud teda, nagu ka lehe juhtkond, kus leidub endiselt tema toetajaid. Sellepärast me ei valetanudki sulle, Lucrèce,” kinnitas Florent Pellegrini.
Mehed ohkasid ja kostitasid end uue soolalihaportsuga, mis võrdselt ära jagati.
13. Pidusöök
Kõik tormasid võbeleva liha kallale.
Hüäänidega on ainult see halb asi, et nad haisevad. Neil on kirbe ja mõrkjas lõhn. Mõni osa haiseb koguni nii halvasti, et seda tuleb süüa nina kinni hoides.
Pealegi pole asi ainult lõhnas, vaid ka maitses. Nendel, kes pole kunagi hüääni maitsnud, on seda raske mõista. Kõige kibedam maitse on kahtlemata tagakäppade rasvapadjakestel.
TALLE isiklikult ei meeldi eriti hüääni süüa. Liha mõttes eelistab ta igal juhul taimtoidulisi. Nende liha on magusam, mahedam ega aja kunagi südant pööritama. Tundub, et kaaslased söövad isukalt. Eriti domineeritavad, kelle jaoks tugeva looma lüüasaamine tähendab kättemaksu elule. Nad näpistavad lakkamatult hüääni kasukat. Nõrgemate mõttetu julmus.
Kõht on katki rebitud ja pidusöök muutub lärmakamaks. Kõik õgivad hüääni. Alates sabast, mida saab lutsida, kuni kõige väiksemate kontideni. Ka kõrvakõhred krõmpsutatakse ära. Ja igemed hammustatakse purihammastega katki, et saada kätte hapukas mahl, mis neis peitub. Karjajuhil on nii tugevad purihambad, et tema suudab purustada isegi teise silmahambad, et nautida soolaste närvide maitset.
“Domineeriv isane, kellel on ainult üks kõrv” haarab hüääni kolju ja purustab selle nagu küpse puuvilja, et aju kätte saada. Roosa sültjas kera käib käest kätte. Igaüks võtab väikse ampsu ja annab selle siis edasi. See on oluline rituaal: süüa hirmuäratava vaenlase aju. Instinktiivselt usutakse, et kui süüa kärme olendi aju, hakatakse ka ise kiiremini jooksma, ja kui süüa intelligentse olendi aju, saadakse ka ise intelligentsemaks.
Karjajuht purustab looma rindkere ja ribide vahelt ilmuvad nähtavale kollakad kopsud.
TA on väga näljane ja ta kaevab sõrmedega käsnjas kopsusombus. Pehmet ollust katsudes meenub talle, kuidas tema enda kopsud lõõtsusid, kui ta oli üritanud hüääni maha raputada. TA sööb isuga hüääni kopse, et tal edaspidi rohkem võhma oleks. TA peab vähemalt kolmandiku kopsust nahka pistma, et unustada paanika, mis teda tagaajamise ajal valdas.
Lapsed haaravad kinni neerudest, et pigistada neid nagu käsna ja juua uriinisegust verd. “See, keda ema ei taha sülest maha panna” mängib silmaga, mida ta keerutab nagu lehviklehte, kiigutades silma närvi küljes. Ema pahandab. Toiduga ei mängita. Kõik elundid tuleb kiiresti ära süüa, enne kui need ära jahtuvad.
Järgneb
