Kui sa nii ütled.”
“Pühapäeval näeme.”
Mehike pöördus minekuvalmilt ukse poole.
“Parem oleks, kui sa veidi ootaks.”
Kollakas mehike pööras kulme kergitades ringi.
“Kas sa arvad, et miski suudab mind lahkumast takistada?”
“Ma arvan, et kui sa lahkud ja see kraam p... on, lahkun mina siit homme ja siis oled sina kõrvuni jamas.”
Kollakas mehike muutus tusaseks. Ta istus toa ainsasse tugitooli ja Eddie avas ümbriku ning puistas lauale väikse koguse pruuni puru. See oli kurja välimusega kraam. Ta vaatas kollaka mehikese poole.
“Ma tean, kuidas see välja näeb, nagu paras p..., kuid see on vaid selline lõige,” kostis mehike. “Kraam on korralik.”
Eddie rebis laual lebavast märkmikust lehe ja eraldas sellele pruuni puru hunnikust kübemekese. Ta sõrmitses seda veidi ning hõõrus siis endale suulakke. Hetk hiljem sülitas ta prügiurni.
“Tahad surma saada või milles asi? On sul surmasoov?”
“Muud kraami mul pole.” Kollane mehike muutus veelgi tusasemaks.
“Mul on homseks minek organiseeritud,” ütles Eddie. See oli vale, kuid vaevalt et kollakal mehikesel oli ressursse selle kontrollimiseks. “Trans World Airlines. Ajasin asja igaks juhuks ise joonde, juhuks, kui minu kontaktisik peaks osutuma sinusuguseks närakaks. Mul ükstapuha. Parem ongi, see töö pole minu jaoks.”
Kollakas mehike istus ja mõtles viivu. Ka Eddie istus ja keskendus mitte liigutamisele. Ta tundis, et liigub; tundis end libisemas ja liuglemas, pliksumas ja plaksumas, tantsimas ja dzˇaivimas, sügelusi kratsimas ja segi minemas. Ta tundis isegi, kuidas ta silmad tahtsid libiseda tagasi pruunile pulbrile, kuigi see oli puhas mürk. Ta oli saanud viimase laksu kell kümme hommikul; sellest oli möödas sama palju tunde. Ent peaks ta üht neist asjadest tegema, muutuks olukord teiseks. Kollakas mehike polnud lihtsalt mõttes; ta jälgis teda, püüdes määratleda tema sügavust.
“Ehk õnnestub mul midagi leida,” kostis mehike lõpuks.
“Ehk prooviksid?” ütles Eddie. “Kuid kella üheteistkümnest kustutan ma tule ära ja panen uksele sildi “Mitte häirida”, ja peaks keegi pärast seda uksele koputama, helistan ma valvelauda ja ütlen, et keegi laamendab mu ukse taga, palun turvameestel kontrollida.”
“Lits, raisk!” ütles kollakas mehike puhta briti aktsendiga.
“Ei,” parandas teda Eddie, “lits oleks sulle väga meeltmööda olnud. Mina tulin, jalad ristis. Soovitaksin sul olla enne kella ühteteist siin kraamiga, mida ma kasutada saaksin – see ei pea olema tippklassist, kasutuskõlblikust piisaks –, vastasel juhul oled sa üks surnud sitaratas.”
7
Mehike oli tagasi kaugelt enne kella ühteteist; ta oli tagasi kell pool kümme. Eddie arvas, et uus kraam oli tal kõik see aeg autos oodanud. Pulbrit oli seekord veidi rohkem. Selle värv polnud küll valge, kuid vandlikarva toon andis lootust.
Eddie katsetas. Maitsel polnud vigagi. Tegelikult tundus kraam olevat päris hea. Ta keeras dollarilise toruks ning tõmbas annuse ninna.
“Pühapäevani siis,” ütles mehike reipalt püsti tõustes.
“Oota,” kostis Eddie, nagu oleks tema neist kahest relvaga. Mõnes mõttes oligi. Relvaks oli Balazar. Emilio Balazar oli suurekaliibriline tegija New Yorgi suurepärases narkomaailmas.
“Oota?” Kollakas mehike pöördus Eddie poole ja vaatas teda uskumatul pilgul. “Mida ma ootan?”
“Mõtlesin tegelikult sinu peale,” kostis Eddie. “Kui mul sellest kraamist tõsiselt paha hakkab, jääb tehing katki. Kui ma suren, siis jääb tehing loomulikult katki. Mõtlesin just, et kui mul vaid veidi paha hakkab, annan ma sulle veel ühe võimaluse. Tead küll, nagu selles jutus, kus laps lampi hõõrub ja kolm soovi saab.”
“Sellest sul paha ei hakka. See on valge hiinlane.”
“Kui see on valge hiinlane, siis olen mina Dwight Gooden,” kostis Eddie.
“Kes?”
“Unusta ära.”
Kollane mehike võttis istet. Eddie istus motellitoa laua kõrval, väike valge hunnik pulbrit käeulatuses (D-Coni, või mis solk see eelmine puru oli olnud, oli ta ammu peldikust alla lasknud). Telekast võis WTBS-kanali ning Aquinase hotelli katusele paigaldatud suure satelliiditaldriku vahendusel näha, kuidas “The Braves” said lakki “The Metzi” käest. Eddie tundis kuskilt aju tagasopist lähenemas tüünet rahulainet, kuigi tegelikult teadis ta meditsiiniajakirjadest väga hästi, et laine oli pärit elavast juhtmepuntrast ta selgroo juures, kus heroiinisõltuvus närvisamba ebaloomuliku paksenemise näol alguse saab.
Kui soovid kiiret ravi, oli ta kord Henryle öelnud, murra oma selgroog. Su jalad lakkavad töötamast, riist samuti, kuid vähemasti kaob vajadus süstla järele kui noaga lõigatult.
Henry arvates polnud selles midagi naljakat.
Ega tegelikult Eddiegi seda naljakaks pidanud. Kui sõltuvus oli nii suur, et ahvi turjalt raputamiseks pidanuks murdma selgroo ülalpool teatud närvipundart, siis järelikult oli tegemist ühe tõeliselt suure pärdikuga. Mitte mingi kaputsiinahv, mitte mingi väntorelimängija maskott, vaid suur ja tige paavian.
