JÄRJEJUTT (14): Bernard Werber: Meie isade isa
Nende ümber koguneb juba šaakaleid, raisakotkaid ja ronkasid. Kärsitumad raipesööjad nõuavad, et kari neile ruumi teeks. Üks šaakal söandab koguni lähemale tulla ja ühte last näksata. Kõige tähtsam emane lööb looma koonu pihta. Šaakal ei tagane, vaid näitab kihvu. See ongi selle maailma suurim probleem: keegi ei taha jääda oma kohale ja nii tuleb pidevalt oma võimu näidata, et teistes austust äratada. Nagu unustaksid alistatud loomad aeg-ajalt lüüasaamise ja tahaksid positsioone kahtluse alla seada. Kõige tähtsam emane võtab kivi ja lajatab selle vastu šaakali külge, nii et too nõustub lõpuks taanduma.
Kärbsed ei oota luba. Nemad on juba liha kallal ja sumin kasvab lärmiks.
Ühte sisikonna tükki ümber pöörates leiab laps maksa. Karjajuhi esimene emane nõuab tükki endale.
Kõige kõrgemasse ringi kuuluv olend võibki maksa endale nõuda, ilma et keegi söandaks vastu hakata.
Niipea kui maks on söödud, muutub mäluminegi vähem närviliseks. Enam pole loota ühtegi hõrku pala. Jämesool haiseb nii hirmsasti, et seda suudavad süüa üksnes domineeritavad.
Kõhud täis, hajuvad karjaliikmed laiali, et lärmakalt mäluda. Mälumine on oluline tegevus. Need, kes korralikult ei mälu, on tihti haiged. TA nägi ükskord, kuidas üks laps koguni suri, sest ta üritas kaelkirjaku nina korraga alla neelata.
Rumal noorus.
14. HIIR JA ELEVANT
Lucrèce Nemrod pistis suhu suure musta lagritsanätsu ja hingas sisse tubli sõõmu külma õhku. See oli parim viis närvide rahustamiseks. Alles siis koputas neiu Isidore Katzenbergi veetorni raskele metalluksele.
Vastust ei kostnud, kuid naine märkas, et uks polegi suletud. Ta astus sisse ja nägi Isidore Katzenbergi, kes seisis koonusekujulises ruumis ja luges tammepuust lugemispuldile pandud raamatut. Seekord seisis mees valguse käes ja ajakirjanik võis lõpuks ometi teda pealaest jalatallani uurida.
Ka mees tõstis pilgu ja uuris omakorda naist.
Isidore Katzenberg oli veel pikem ja paksem, kui Lucrèce Nemrod oli esimesel korral arvanud. Umbes meeter üheksakümmend viis saja kahekümne kilo kohta. Sile kerajas keha oli mässitud avaratesse helebeežist popeliinist rõivastesse. Tal polnud vööd, käekella ega ühtegi paela. “Katzenberg väljendab vägivallavastasust ka riietumisstiilis,” mõtles naine.
Mehe pea oli peaaegu kiilas. Tal olid suured kõrvad, kõrge laup ja paksud huuled. Peenel ninal olid väiksed kuldsed prillid. Ta meenutas üleloomulikult suurt beebit.
Mehe pilk liikus pidevalt, jälgides tuhandet pisiasja.
“Üksildane ja murelik elevant.” See mõte jõudis neiul vaevu peas keerelda, kui asendus juba uuega. Katzenberg tuletas hoopis meelde Ganešit, elevandipeaga jumalat hindu mütoloogiast.
“Te mõtlete kindlasti parajasti, et ma meenutan elevanti,” ütles mees. “Kuidas ma seda tean? Te vaatate ainiti minu suuri kõrvu. Kui keegi minu kõrvu vaatab, võrdleb ta mind elevandiga.”
“Ma mõtlesin hindu jumalale Ganešile.”
Kogukas mees pööras ringi, et sobrada raamatuhunnikus, ja võttis seal jumaluse kujukese.
“Ganeš, teadmiste ja naeru jumal. Vasakus käes raamat ja paremas moosipurk. Aga kas te teate legendi Ganeši kohta?” küsis mees.
Neiu raputas pead.
“Tema isa Šiva tuli ühel päeval tavalisest varem koju, leidis eest elevandi ja arvas, et loom on tema naise Parvati armuke. Mees võttis mõõga välja ja lõi elevandil pea maha. Parvati selgitas aga talle, et mees oli vigastanud iseenda poega. Nördinud isa vabandas ja lubas, et lapse kadunud pea asendatakse selle isiku peaga, kes esimesena ruumi siseneb. See osutus elevandiks.”
Lucrèce Nemrod osutas kujukese jalamil millelegi, mis meenutas väikest närilist.
“Ja mis see on?”
“Loom, kelle seljas ta liigub. Elevant Ganeš reisib hiire seljas.”
Ta uuris pingsalt neiut, ahmides endasse valgusosakesi, mis tema nahal ja rõivastel hüplesid. Kes oli see ninakas preili, kes järgnes talle kangekaelselt isegi tema koopasse?
Ta vaatas neiut üksikasjalikult. Väike mudel. Meeter kuuskümmend pikk, viiskümmend kilo raske. Lihaselised käsivarred. Pringid rinnad. Suured elavad silmad, smaragdikarva. Pikad punased ripsmed. Pikk punane juuksepahmakas. Väiksed jalad. Sügav ja korrapärane hingamine. Sportlik. Pilk kindel. Närimiskumm suus. Kena peahoiak. Ilmselt tegeles nooremana klassikalise tantsuga, et nii graatsiline rüht saada.
Nad moodustaksid tõeliselt sobimatu paari, kui nad peaksid koostööd tegema hakkama, mõtles Lucrèce Nemrod. Ennenägematu versioon Laurelist ja Hardyst.
Neiu ohkas.
“Ma tulin vabandama. Ma ei näidanud eelmine kord teie vastu piisavalt austust üles.”
“Mina ka mitte,” vastas mees. “Nii et oleme tasa.”
“Ma ei teadnud, et võitlete vägivallaga.”
“Mis vahet seal on?”
Lõpp
