JÄRJEJUTT (15): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Lõpuks võisid Moskva plahvatuste taga olla ka vabadusse jäänud Lazovski grupi liikmed. Viimase versiooni kasuks räägib paar huvitavat fakti.
Nimelt tabas miilits 1996. aasta veebruaris Moskvas Suur-Spasski tänava pandimaja juures kellegi Vladimir Akimovi, kes üritas müüa revolvrit Taurus. Uurimise käigus selgus, et Akimov oli Lazovski endine autojuht. Olles mõjutatud massiteabevahendites kajastatavast uuest terrorilainest, tunnistas Akimov, et osales 1994. aasta 27. detsembri bussiplahvatuse korraldamises. “Istudes eeluurimisisolaatoris 48/1 ja nähes televiisorist, milliseks on kujunenud poliitiline olukord, pean oma kohuseks teatada pommiplahvatusest liinibussis...”
Akimov teatas, et sõitis Žiguliga 27. detsembril koos Vorobjoviga VDNH-Ju?naja bussipeatusse. Kohapeal kontrolliti ümbruskonda ja vaadati üle võimalik põgenemistee. Sama päeva õhtul sõitsid nad sellesama Žiguliga uuesti VDNH-Južnaja peatuse lähedusse, väljusid autost ning suundusid jalgsi Miri prospekti bussipeatusse, kus istusid 33. liini LiAZ-marki bussi. Oodanud ära aja, mil bussis oli vähem reisijaid, asetasid nad tagumise parema ratta kohal asuva istme alla lõhkelaengu, mis sisaldas 400 grammi ammoniiti. Lõpp-peatuses väljusid nad bussist, Akimov suundus auto juurde, Vorobjov detoneeris samal ajal kaugjuhtimise teel pommi.
1996. aasta 28. augusti hommikul arreteeriti tolleks ajaks juba erru saadetud Vorobjov. Tshai võttis Vorobjovi vahi alla hetkel, mil too oli teel kohtumisele FSB töötajaga. Kui uskuda kohtuprotokolle, siis tunnistas ta esimesel ülekuulamisel kõik üles. Paljastades muu hulgas ka tõsiasja, et ta on FSB agent.
Mõne aja pärast ütles Akimov oma varasemast tunnistusest lahti. Sama tegi ka Vorobjov. Moskva linnakohus loobus (ilmselt FSB mõjutusel) Akimovile esitatud terrorismile kaasaaitamise süüdistusest ning mõistis talle relva ebaseadusliku omamise eest kolm aastat vabadusekaotust. Kuna ta oli oma kolm aastat juba eeluurimisisolaatoris ära istunud, vabastati Akimov otse kohtusaalis.
Vorobjovile mõisteti viis aastat vabadusekaotust. Kohtuistung oli kinnine. Saali ei lubatud isegi süüaluse sugulasi. FSB andis oma töötajale positiivse iseloomustuse. Oma viimases sõnas teatas Vorobjov, et tema vastu esitatud süüdistuse on fabritseerinud inimesed, kes tahavad mustata FSB-d ning on koosseisuväliseid eriteenistuse töötajaid. Kohtuotsust iseloomustas ta “eriorganite mõnitamisena”. Hiljem kahandas ülemkohus Vorobjovi karistust kolme aastani (mille ta selleks ajaks oli juba ära istunud). 1999. aasta augusti lõpus ta vabanes, ehkki nii uurijad kui ka Akimov olid kindlad, et just tema pani toime 1996. aasta pommiplahvatused. FSB näitas järjekordselt, et ei hülga oma kaastöötajaid ning saavutab lõpuks alati nende vabastamise.
Tshai sai Lazovski grupi osalusest suvistes terrorirünnakutes teada veel ühest allikast – Sergei Pogossovi kaudu. Hilissuvel 1996 jõudis Tshaini operatiivinfo, et Moskva kesklinna (Uus-Arbati rajoonis, Raamatukeskuse ja kino Oktjabr lähedal) ühe maja ülemise korruse korteris nr 100 elab keegi Sergei Pogossov. Sama maja esimesel korrusel asub Pogossovile kuuluva firma kontor. Operatiivandmed kinnitasid, et Pogossov on vahetult seotud Lazovski ja tema grupi löömameestega. FSB 1. antiterrorismikeskus andis välja loa kuulata pealt Pogossovi telefone. Pealtkuulamise käigus ilmnes, et Pogossov maksab kinni arreteeritud Lazovski advokaatide arved ja on kogunud suure summa eesmärgiga altkäemaksu abil Lazovski vabastada. Pogossov lobises telefonikõneluse ajal ka välja, et tal on kodus raha, millega ta peab Maksi kõrilõikajatele tasuma.
Kogu informatsioon kanti Tshaile ette, mispeale too taotles prokuratuurilt Pogossovi korteri ja kontori läbiotsimisorderi. Paar päeva hiljem otsis MUR koos FSB terrorismivastase keskusega läbi Pogossovi ameti- ja eluruumid. Pogossovi korterist voodi alt leiti kott seitsmesaja tuhande dollariga. Rublasid keegi kokku lugema ei hakanudki, sest neid oli kogu korter täis. Uurijad leidsid rahapakke isegi kruubipurgist. Peale raha avastati korterist ka kokaiini (Pogossovi sõbratar oli narkomaan). Kontorist leitud mobiiltelefonidest oli üks registreeritud Lazovski nimele. Pogossov ja ta sõbratar arreteeriti. Kuid juba samal päeval viisid FSB Moskva osakonna töötajad paarikese endaga kaasa. Raha miilitsad konfiskeerida ei saanud, sest maksuamet teatas, et neisse see ei puutu ja kedagi sündmuskohale ei saatnud. Ka kokaiini omamise kohta ei algatatud kriminaalasja. Tundus, et korteriperemehe ja raha vastu ei tunne keegi huvi.
Teades Venemaa eriteenistuste tavasid, arvas Pogossov, et teda ära viima tulnud mehed kavatsevad ta tee peal tappa. Oma naha päästmiseks andis ta miilitsatele allkirja, milles kinnitas oma soovi teha juurdlusega koostööd, ning rääkis ära kõik, mida ta teadis Lazovskist ja tolle sidemetest FSB Moskva osakonnaga.
Maks Pogossov teadis näiteks väga hästi, et Lazovski ning ta grupp ei ole tavalised bandiidid, vaid pigem salajane eriüksus, mis täidab riiklikke ülesandeid, kõrvaldades käsu peale inimesi, organiseerides provokatsioone ja terroriakte. Maks oli vaid käsutäitja. Käsud tulid FSB-st.
