Nii olingi ligi aasta taimetoitlane, kuigi suitsetamast ei suutnud loobuda. Kui guru tuli tänaval vastu, viskasin suitsu ära. Kurjad keeled aga rääkisid, et olid Lina ennast näinud sööklas vorstivõileiba närimas.
Parateadused ja ufoloogia olid kesksel kohal. Midagi samasugust, nagu Pälsonis valitsenud profašistlik meeleolu – otsiti kõike, mis oli ametliku ideoloogia vastane. Ükskord aastakümneid hiljem sõitsin Soome. Passikontrolli sabas sattusin kõrvuti Tunne Kelamiga. Me ei tunne teineteist, kuid küsisin: “Härra Kelam, kas mäletate, et oleme kord kohtunud – see oli 1975. aastal õhtul ühes Tartu Annelinna lasteaias, kus toimus Eesti ufoloogia teine kongress.” Kelam muidugi mäletas, ta oli seal üks põhiettekandjaid.
Lina libaülikoolist oli tegelikult palju kasu, eriti mis puudutas filmikunsti. Ülikooli filmiklubis oli ta suur asjapulk. Kui jälle mälu ei peta, oli 1974. aastal keemia ringauditooriumis üldse esimene Andrei Tarkovski “Peegli” linastus N Liidus. Tarkovski oli ise kohal ja tema autogramm on mul üks olulisemaid reliikvaid. Tarkovski filme analüüsisime Lina juhtimisel pulkadeni. Lina oli paranoiline sümbolist – igal asjal pidi Tarkovski või mõne kunstniku pildis olema kindel tähendus. Meie pidime ära aimama, miks vilistab “Peeglis” rong just siis, kui tegelased lähevad paremalt vasakule, mida tähendab koer vasakul nurgas ja miks piim ümber läks. Kes ei teadnud, oli kas loll või polnud vaimselt edasi arenenud. Lõpuks hakkas see psühhoterror nii kasvatuslikult kui ka semiootiliselt närvidele käima. Esimene kõhklus guru suhtes tekkis siis, kui pidime analüüsima ühe Lina lemmikkunstniku, leedu klassiku Ciurlionise pilti. Olin juba siis läinud kunstiajaloo kanti ja uurinud ka Ciurlionist. Meie ülesanne Linalt oli aimata, miks just see sümbol on vasakul, mitte paremal, sellel pidi olema mingi salapärane tähendus. Kust me teadsime. Guru seletas siis asja ära. Võtsin pärast seda julguse kokku ja ütlesin Linale: vabandust, minu teadmise järgi on slaid lihtsalt valepidi sees. Seda mulle ei andestatud. Peagi läksin Lina juurest ära, tulid muud huvid ja vanaema rõõmuks hakkasin uuesti liha sööma. Jüri Lina oli paras manipuleerija, ei tea siiani, kas ta ise uskus oma missiooni. N Liidust saadeti ta lõpuks välja, kurjad keeled räägivad, et salaülesandega. See selleks, kuid oma korterikooliga pakkus ta ametlikule alternatiivset haridust, kui seda üldse võib hariduseks nimetada. Noorte maailmapilti aitas ta igal juhul avardada.
Seejärel sukeldusin ühtaegu nii intriellu kui ka vanasse ülikooli raamatukokku. Kohustusliku programmi jaoks jäi vähe aega ja vähe kohusetunnet. Palju olen tänu võlgu vanaaja lektorile Märt Tänavale. Esimese kursuse lõpus põrusin eksamil lootusetult. Kuigi püüdsin terve suve tuupida, polnud sellest tolku midagi. Läksin augustis sama targalt järeleksamile. Tänava kuulas mu ära, ohkas ja ütles: “Panen teile kolme ära, see võimaldab teil õpinguid jätkata, kuid pidage meeles – nii edasi ei jõua.” See oli õpingutes teine kingitus pärast sisseastumiseksameid, kolmas tuli sõjalise korduseksamil, mil major hüüdnimega As-vosem pani mulle hinde ära siis, kui eksmatipaberid olid juba dekanaadis. Mäletan, et viimane küsimus oli: “Millistest osadest koosneb bronetransporter?” Hakkasin midagi sogama rulevaja’st ja upravlenije’st. Siis major ohkas ja ütles, et bronekas koosneb iz perednei, srednei i zadnei tšastei. Kus ma loll pidin seda teadma.
Mingid õppetunnid ma sain ja tasapisi hakkasin õppetöösse tõsisemalt suhtuma. Mõni semester sain isegi stippi. Distiplineeris ka varajane abielu Marega, mis oli tüüpiline intrisuhe. Kui palju tüdrukuid leidis sealt mehe, paljud veel napilt enne lõpetamist. Mul vedas selles suhtes, et ei saanud kursusekaaslast, psühholoog oli ikkagi huvitavam. Jagasime ühikat psühholoogide ja defektoloogidega, Mart Laar leidiski sealt defektoloogi, tavalisemad olid oma kursuse abielud.
