Rääkides rahast, selgitas Pogossov, et on vaid vahendaja – raha kuulub Lazovskile, kes asutas rahapesu eesmärkidel firma, mis toob Venemaale sigarette Parliament. Pogossov on lihtsalt selle firma juht. Ta oletas, et Lazovski vabaneb peagi, sest käitus eeluurimisel “väärikalt” ega andnud kedagi üles. Pogossov hoiatas ka Tshaid, et too oma nina enam Lazovski grupi tegemistesse ei topiks, vastasel juhul olevat tal oodata suuri ebameeldivusi.

Paar päeva pärast vabanemist kohtus Pogossov teist ja viimast korda miilitsa operatiivtöötajatega. Kohe jutuajamise alguses pakkus ta uurijaile raha, et saada tagasi koostööleping, millele ta oli nii kergekäeliselt allkirja andnud. Pogossovi jutu järgi olid ta FSB kuraatorid selle allkirja pärast tema peale väga vihased ning soovitasid Pogossovil dokument kiiremas korras välja osta. Veel olid FSB kuraatorid teinud ähvardusi Tshai aadressil.

Pistist muidugi vastu ei võetud ja lepingut ei tagastatud. Järgmisel päeval kanti ülemustele ette informaator Grigori värbamisest. Paar päeva hiljem helises Pogossovi värvanud miilitsa töölaual telefon. Helistati FSB Moskva osakonnast. Viisakas hääl soovitas Pogossov rahule jätta. Vastasel juhul ähvardati alustada juurdlust miilitsate vastu, kes Pogossovi korteris läbiotsimise korraldasid ja sealt väidetavalt raha röövisid. Uurijad ei näinud Pogossovit enam kunagi ega saanud temalt ka mingit teavet.

12. aprillil 1997 suri kolmekümne üheksandal eluaastal ootamatult Tshai. Tal avastati maksatsirroos. See oli imelik, sest ta ei joonud ega suitsetanud. Käivad jutud, et FSB mürgitas Tshai, sest ta jõudis Lazovski grupi tõeliste niiditõmbajate paljastamisele liiga lähedale. FSB-l on Moskvas aadressil Krasnobogotõrskaja tänav 42 terve mürkide väljatöötamise laborotoorium. Seal valmistatud mürgiga võib esile kutsuda mis tahes haiguse. Tõendeid muidugi ei jää.

Samas majas olla kuulu järgi ka esmaklassiline trükikoda, kus FSB trükib võltsdollareid, millega ta tasub allilmale tellimusõrvade ja muude osutatud teenuste eest. Krasnobogotõrskaja laborotoorium ja trükikoda alustasid tegevust juba Nõukogude ajal (siis arvati, et dollareid trükitakse võimaliku sõja puhuks).

15. aprillil 1997. aastal maeti Tshai Novogankovski kalmistule. Lazovski tegevuse uurimine killustus. Eri ajal tegelesid sellega MUR-i

uurijad Pjotr Astafjev, Andrei Potehhin, Igor Travin, V. Budkin, A. Bazanov, G. Boguslavski, V. Bubnov, A. Kalinin ning Moskva linnaprokuratuuri banditismi- ja mõrvaosakonna uurija Andrei Suprunenko, kes kuulas Lazovskit esimest korda üle juba 1996. aastal.

Vabanenud 1998. aastal vanglast, ostis Lazovski endale Moskva lähedale Odintsovski rajooni Uspenski külla uhke villa ning asutas fondi “rahu toetuseks Kaukaasias”. Fondi nimi oli Ühtsus ning Lazovski täitis seal tagasihoidlikku viitsepresidendi ametit. Jätkus ka koostöö eriteenistustega. Tollal tegeles Lazovskiga uurija Mihhail Fonarjov. Kahjuks pole Lazovski tegevusest aastail 1998–2000 suurt midagi teada.

4. peatükk

Nikolai Patrušev

(biograafiline teatis)

Kui esimese Tšetšeenia sõja (1994–1996) ajal oli eriteenistuste peamiseks ülesandeks Venemaa liberaalse ja demokraatliku arengu peatamine, siis nüüd seisis neil ees uus väljakutse: kuidas alustada uut sõda Tšetšeenias, et tekkinud segaduses haarta eelolevatel (2000. aasta) presidendivalimistel võim Venemaal? Uue sõja vallapäästmise “au” sai osaks uuele FSB direktorile kindralpolkovnik Patruševile.

Nikolai Patrušev on sündinud 11. juulil 1951. aastal tollases Leningradis. 1974. aastal lõpetas ta Leningradi laevaehitusinstituudi ja suunati sama instituudi konstruktoribüroosse inseneriks. Kuid juba järgmisel, 1975. aastal, kutsuti ta KGB-sse. Ta lõpetas kõrgema KGB kooli aastased kvalifikatsiooni tõstmise kursused “õigusteadmise” erialal. Pärast kursuste lõpetamist töötas KGB Leningradi osakonnas nooremvoliniku, linnaosakonna ülema, rajooniosakonna asejuhataja, salakaubaveo- ja korruptsiooniosakonna juhatajana. Kuni 1991. aastani oli Kommunistliku Partei liige.

1990. aastal suunati Patrušev Karjalasse, kus töötas esialgu kohaliku vastuluure ülemana. 1992. aastal ülendati ta Karjala riikliku julgeoleku ministriks. Kui Sergei Stepašin 1994. aastal FSK juhiks tõusis, tõi ta oma vana semu Patruševi Moskvasse üle ja pani ta juhtima üht tähtsamat Lubjanka üksust – FSK sisejulgeoleku osakonda (USB). USB oli vastuluure vastuluures. Osakond tegeles FSK töötajate kohta kompromiteeriva materjali kogumisega. USB ülem on FSK-FSB direktori kõige usaldusväärsem isik ning allub otse temale.


Aleksandr Litvinenko ja Juri Felsštinski raamat ”FSB laseb Venemaa õhk” ilmub lähinädalatel.

Homme alustame John Berendti raamatu “Langevate inglite linn” tutvustamist.