Loll! Hähh, lolli käest kuulen. Paavian!”
“Hüpohondrik!”
“Paksmagu!”
“Tindisolkija, sˇarlatan!!”
“Te igavene germaani karvane barbar!”
“Ennast täis ingliisi maksahaige sant! Te veel kahetsete neid sõnu! Kahetsete nii, et nägu on paistes!”
“Pidage lõuad, molkus! Mind ei tohi ärritada ega ehmatada, mul on nõrk süda,” ähkis Gulliver.
“Härrased, härrased!” sekkusin siis lõpuks mina ja sebisin ennast tülitsejate vahele. Suure vaevaga õnnestus mul nad maha rahustada. Kisklejad istusid ähkides ja puhkides maha ning lõõgastuseks lasin ma neile tuua maja kulul kannu õlut (mõistagi oli Tikk seda korralikult veega seganud). Aegapidi läks kõik rööpasse, kõik semiootikud said portsu sülti ja pätsi sepikut, mõni isegi klaasikese veini, mille peale nad imelikke nägusid tegid, kuid pirtsutama enam keegi ei hakanud. Kui kõik paistsid rahul olevat ja sonkisid oma süldis seakõrvu (ja muid olluseid, mis sinna sisse olid kallerdunud), pidasin ma aega piisavalt küpseks, et pidada semiootikutele järgmine kõne:
“Sõbrad, semiootikud, kliendid! Tarbatu Suurõpila välissuhete talituse nimel on mul hea meel teid tervitada meie restoranis ja tõdeda, et kõik on endale leidnud meelepärase toiduse, ja seni, kuni te seda naudite, lubage mul teile öelda paar sõna. Esiteks, mina olen teie saatja ja abimees igal järgneval hetkel Tarbatus, hoolitsen teie eest nagu ema vääksuva imiku eest ja ma loodan, et see vaev ei ole teile juba jäänud märkamata ja saab ka vääriliselt tasutud. Igasugused annetused Burgundia Krooni hüvanguks on teretulnud. Vastav kastike on valmis seatud välisukse juures. Teiseks, kõik toimub vastavalt programmile, mille te olete juba lunastanud, ja sellest võite lugeda, et homme hommikul punkt kell kaheksa koguneme siia hommikusöögile ja seejärel on mul au viia teid ekskursioonile Tarbatu semiootiliselt tähendusrikaste vaatamisväärsuste juurde. Pärast õhtusööki on meil võimalus külastada lühiajaliselt rahvaluule talgute auks korraldatavat simmanit...”
Siinkohal sekkus üks ruotsi semiootik, ilmselt Einar Sigurdsson.
“Aga millal meil avaneks võimalus külastada konverentsi ennast?”
“Rahu, ainult rahu,” seletasin mina. “Kõige eest on hoolt kantud. Väliskülalised on oodatud konverentsile ülehomme hommikul, mil toimub fräulein von Zeitzi ettekanne ussisõnade dihhotoomiliste ja stereotüüpsete väljendusvormide diskursusest.”
See avaldus täitis semiootikud rahuloluga, kõlas kiiduavaldusi ja isegi kerge aplaus (Sigurdsson ja Einarsson). Seetõttu möödus ka süldisöömine isegi pidulikus meeleolus ja rohkem kurtmisi ette ei tulnud. Tõsi, üks tühine arusaamatus siiski esines. Nimelt lõpetasid esimesena saabunud ruotsi semiootikud esimesena ka oma süldi ja sepiku ning olid võrdlemisi nõutud, kui Tikk neile arve tõi. Nad takseerisid seda igast kandist, seletasid midagi Tikule ja näitasid talle oma piletit, kuid Tikk ainult raputas tummalt ja karmilt pead ning osutas minu poole.
Olin kohe vupsti kohal. “Kas ma saan kuidagi abiks olla?” tundsin viisakalt huvi.
“Need lontrused ei taha arvet maksta,” hädaldas Tikk.
“Lubage,” seletas Sigurdsson. “Meil on siin täielikult ettemakstud komplektne pilet ja veel sooduspaketi võimalus ja sooduspakett ise, aga ikka küsitakse arvet.”
“Mis on pealegi suuremgi kui kõik piletid ja sooduspaketid kokku,” mainis Einarsson.
Ma noogutasin. “Tõepoolest. Aga mis oleks, kui me viiksime siinsamas ja kohapeal läbi ühe semiootilise analüüsi, et poleks kaksipidi mõistmist ja kõik oleks selge. Niisiis, palun näidake oma kviitungeid ja sooduspakette.”
Ruotslased toppisid mulle ette kogu selle paberilasu, mille ma olin jõudnud neile poole päeva jooksul väljastada.
“Aga palun,” hüüatasin ma siis, kui olin neid pabereid arvega võrrelnud. “Kõik on selge. Nagu näete, on arvel kirjas kaks sülti, kaks pätsi sepikut, kolm klaasi vett ja kaks õlut ning kõik veel soodushinnaga. Nii, aga kui me nüüd võrdleme seda esiteks teie komplektse piletiga, siis sellel pole ühtegi sõna ei süldist ega sepikust. Pilet tagas ainult võimaluse siin einestada. Samuti ei leia me märgitähenduslikult ei sülti ega sepikut sooduspaketi võimaluse kviitungilt ega ammugi mitte sooduspaketi soetamise enda sedelilt. Järelikult ja semiootiliselt on arvel kirjas see, mille eest te veel maksnud ei ole. Või tahate eitada, et sõite sepikut ja sülti?”
Ei, nad ei tahtnud eitada ja olid mu semiootilise analüüsi tulemusega agaralt nõus, noogutasid, kiitsid takka ja avasid oma rahakoti rauad. Kakssada üksteist tamme Frenchi ja Koulu fondi.
Ka ülejäänud külalised näisid minu autoriteetse analüüsiga nõustuvat, sest arvemaksmisel polnud kellelgi enam kobinat. Neiu Päivile tegin ma eraldi arve, ilma sooduspakkumiseta, ja tema sai oma söögid-joogid ainul kuueteistkümne tammega makstud.
“See on teist väga lahke,” ütles ta ja pilgutas kiiresti silmi, otsekui oleks ta midagi mõistatanud. “Soodushinna eest tuli vist kõvasti juurde maksta?”
“Hõimurahva asi,” vastasin mina ja pilgutasin tähendusrikkalt silma. Aga oma mõtetes ma ohkasin: “Laps, laps, mida ma küll ei teeks, et sind semiootikast ja maagialoogiast võõrutada. See peab olema ikka hirmus õnnetu armastus või veel midagi koledamat, mis sind sellele rajale viis.”
