Hakkas lund sadama. Alguses langesid üksikud räitsakad, seejärel keerles neid õhus üha rohkem ja rohkem, kuni raskete rohekashallide pilvede põu puistas alla juba miljoneid helbeid. Yorki majad muutusid hägusemaks ja hallimaks, inimesed pisemaks, hõiked, sammud, kabjaraudade kõlin, vankrirataste krägin ja uksepaugatused summutatumaks. Ja kõik see oli korraga nagunii tähtsusetu, sest kogu maailma täitis lumesadu, mereroheline taevas, Yorki katedraali ähmane hall siluett – ja Childermass.

Ja kogu selle aja ei poetanud Childermass sõnakestki. Härra Segundus imestas, mida ta veel tahtis, sest kõigile küsimustele oli ju vastatud. Ent Childermass ootas ja silmitses härra Segundust oma kavalate mustade silmadega, nagu ootaks, et härra Segundus ütleks midagi – nagu ta eeldaks, et härra Segundus midagi ütleb – ja-jah, nagu poleks maailmas midagi kindlamat.

“Kui te soovite,” lausus härra Segundus keebilt lund rapsides, “siis ma võin lõpetada kogu selgusetuse selles asjas ja kirjutada The Timesi toimetajale, andes ülevaate härra Norrelli erakordsest vaatemängust.”

“Oo! See on teist äärmiselt suuremeelne!” märkis Childermass. “Uskuge, sir, ma tean väga hästi, et mitte iga dÏentelmen pole kaotades nii lahke. Ent vähemat ma ei eeldanudki. Ma ütlesin härra Norrellile, et ei tunne teist nii vastutulelikku härrasmeest kui härra Segundus.”

“Mis te nüüd,” kohmas härra Segundus, “see on tühiasi.”

Yorki Õpetatud Võlurite Ühing saadeti laiali ja selle liikmed olid kohustatud maagiast loobuma (kõik peale härra Segunduse). Kuigi osa neist olid narrid ja üpris paljud polnud just kõige armastusväärsemad inimesed, arvan ma siiski, et nad ei olnud nii karmi saatust ära teeninud. Sest mida teeb võlur, kellel hukutava lepinguga keelatakse võlukunsti õppimine? Ta konutab päevast päeva jõude kodus, segab oma nõbu (või naist või tütart) näputöö tegemisel ja tüütab teenijaid küsimustega asjade kohta, mille vastu ta varem ei ole kübetki huvi üles näidanud – ajendatuna üksnes vajadusest kellegagi rääkida, kuni teenijad kaebavad tema peale oma emandale. Võlur haarab raamatu ja sätib end lugema, ent ta meeled on hajevil ning ta avastab alles 22. leheküljeni jõudes, et tegemist on romaaniga – Ïanriga, mida ta üle kõige põlgab –, ja ta paneb teose vastikustundega käest. Ta pärib nõbu (või naise või tütre) käest kümme korda päevas, mis kell on, sest ta ei suuda uskuda, et aeg kulgeb niisugusel teosammul, ja samal põhjusel läheb ta tülli oma uuriga.

Nendin rõõmuga, et härra Honeyfoot sai hakkama teistest paremini. Tema lahket südant liigutas ülal samba küljes olevalt kivikujukeselt kuuldud lugu. Ta oli teadmist jubedast mõrvast sajandeid oma tillukeses kivisüdames hoidnud, mäletanud kõigi poolt unustatud, juustesse põimitud luuderohulehtedega neidu, ja härra Honeyfooti arvates vääris kuju ustavus tasu. Niisiis saatis ta visalt kirju dekaanile [“Dekaan” siinses tähenduses: katoliku ja anglikaani kiriku vanem vaimulik – tlk], kanoonikutele ja peapiiskopile, kuni kõnealused tähtsad isikud lõpuks andsid talle loa lõunapoolse ristlöövi põrandakivid üles kaevata. Kui see oli tehtud, nägid härra Honeyfoot ja tema palgatud töölised tinakirstu luudega, nii nagu väike kuju oli jutustanud. Ent siis väitis dekaan, et ta ei saa lubada säilmete eemaldamist katedraalist (see oli härra Honeyfooti eesmärk) ühe kivikujukese jutu põhjal – tegemist oli pretsedenditu juhtumiga. Kuid härra Honeyfoot vaidles vastu, et pretsedent oli täiesti olemas, ja nende kemplemine kestis aastaid ning seetõttu polnud härra Honeyfootil lihtsalt aega kahetseda härra Norrelli dokumendile allakirjutamist.* /*Härra Honeyfooti mainitud juhtumis oli tegemist 1279. aastal sünges Alstoni nõmmelinnakeses toime pandud mõrvaga. Kirikuaiast, kiriku ukse ees kasvavalt viirpuult leiti kõlkumas poodud noormees. Ukse kohal oli Neitsi Maarja ja Jeesuslapse skulptuur. Alstoni elanikud saatsid käskjala Newcastle’isse Kaarnakuninga lossi ja Kaarnakuningas läkitas kaks võlurit, et nad kuju kõnelema paneksid. Neitsi ja lapsuke rääkisidki, kuidas nad olid näinud, et tundmatu mees poisi tappis, aga mis põhjusel, seda nad ei teadnud. Pärast seda viisid Alstoni elanikud kõik linna sattunud võõrad kirikuukse ette ja küsisid: “Kas see oli tema?”, ent kuju vastas alati eitavalt. Jumalaema jalgade all olid mõistatuslikult ühtepõimunud lõvi ja draakon, kes teineteist kuklast hammustasid. Need olendid oli tahunud inimene, kes polnud elus kordagi ihusilmaga näinud ei lõvisid ega draakoneid, kuid seevastu palju koeri ja lambaid, ning midagi koerale ja lambale iseloomulikku oli ka tema kunstitöös. Mil iganes mõni vaene vennike kuju ette toodi, katkestasid lõvi ja draakon teineteise hammustamise ning pöörasid jumalaema vahikoertena pead, lõvi haukus ja draakon määgis vihaselt.

Aastad möödusid ja poisi mõrva mäletanud linnaelanikud varisesid üksteise järel manalasse, suure tõenäosusega ka mõrtsukas. Kuid Neitsi ja Jeesuslapsuke olid kõnelemisega nii harjunud, et kui mõni pahaaimamatu uustulnuk nende pilgu alla sattus, pöörasid nad endistviisi pead ja laususid: “See pole tema.” Alston omandas hirmuäratava paiga kuulsuse ja keegi ei tahtnud seda külastada.

Järgneb

Raamatu I osa ilmub septembris kirjastuselt Pegasus.