Magister Parzifal jäi pisut kauemaks, ta passis hoolega, kui teised olid lahkunud ja palus siis, kas ma ei saaks talle paar schnapps’i korraldada, et reisiväsimus kontides uinutada. Kallasin talle kõige kangemat Sitiksalu Veevo põletatud viina, mis ta kohe hinge alla viskas.
“See jutt homme kella kaheksast, pask, et see oleks nagu liiga varane kellaaeg,” kõmises ta siis. “Neetud kärutamine Rävalist siia tegi mind üsna tümaks. Ärge mind hommiku siis ootama hakake, ma liitun teiega semiootiliste vaatamisväärsuste juures.”
“Kuidas? Aga hommikusöök?”
“Ma olen hommikuti närb sööja. Aga seniks - prosit und aufwiedersehen!”
Peagi kobisin ma ka ise voodisse ja mõtlesin heldimusega korda-
läinud päevale. Mul oli isegi tekkinud teatav kiindumus semiootikute tõu vastu. Nad olid nii lahked ja naiivsed, heasoovlikud ja rikkad... All kolistasid Tikk ja Auu kööginõudega ja koristasid söömaaja jäänuseid, sahvrialune oli meil süldikopsikuid täis ja mida enamat võisin ma hetkel tahta. Olin kui hoolitsev ema lastekarja eesotsas, mina ja kuus väikest semiootikubeebit... Nende hellade mõtetega ma vist ka uinusin.
***
Minu hea tuju ja optimistlik päeva väljavaade püsisid täpselt kella 8.23-ni, mil kõige viimase semiootikuna astus “Burgundia Krooni” uksest sisse magister Gulliver. Ma tahtsin teda hiljaksjäämise eest veidi noomida, kuid ta pistis kohe pröökima:
“Mis linn see teil siin on, ah! Mis inimesed siin elavad? Eile, eks ole, taheti mind ogaraks ehmatada, õhtul noris mingi barbar siin minuga tüli ja täna hommikul, palun väga, taheti mind pudruga mürgitada.”
“Te kindlasti liialdate, magister,” sõnasin mina rahustavalt. “Ilmselt teie ülitundlikkus...” Äkki hakkas mul selginema, siis aga lõi silme eest mustaks ja seejärel siiruviiruliseks. “Misasja!” röögatasin ma. “PUDRUGA? Kus kohas, kas hotellis või?”
“Selles urkas, kuhu te meid majutanud olete, jah.”
Ma vist lausa hüppasin vihast. Putkepere Paap! See igavene reetur ja petis! Prometheus selline! Või tema hakkab näljasele süüa andma!
“Kust te selle pudru seal kätte saite?” uurisin ma siis Gulliverilt.
“Keegi närukael pani selle minu ukse taha ja siis koputas hommikul hirmus vara. Ma natuke sõin, selline hea puder oli, aga siis lõi hirmus valu kõhtu ja õlas hakkas nagu pistma...”
Sel hüpohondrikul hakkab iga toidu peale pistma, olin ma kindel.
“Ma olen haige inimene, kõige targemad arstid on mul diagnoosinud nelikümmend seitse erinevat haigust, kusjuures viis neist on teaduslikust seisukohast veel väga haruldased ja seetõttu väga väärtuslikud,” kaebles magister Gulliver edasi. “Minu elu, mõistate, on teadusele väga oluline ja nüüd tulete teie siin oma Tarbatu pudruga mind mürgitama. See on ime, et ma veel elus olen!”
“Kas teile kõigile anti hotellis putru?” uurisin ma ülejäänud semiootikutelt, kuid kõik raputasid pead ja süvenesid taas oma taldrikutesse, millel vedeles üsna värske väljanägemisega odrakört.
“Kust see puder siis teie juurde sai?”
“Küllap peremees tõi,” arvas Gulliver. “Reo selline, tahtis mind mürgitada.”
“Reo mis reo,” nõustusin mina. Oota veel, Paap, küll ma teen sulle veel putru. See on ausa konkurentsi kõige räigem rikkumine, ma saadan talle veel Leibo ja kogu Tarbatu õigussüsteemi kookude, hangude ja vanarahva tarkusega kallale ja lõpuks ripud sa linnamüüri ees võllas.
Kui kõik olid omad odrakördid sisse ajanud – ja semiootikute kiituseks pean ma ütlema, et nad tegid seda tõrkumata ja maksid kõik ka ilusti arve –, võtsin ma nad ükshaaval ritta ja me alustasime oma ekskursiooni Hiiemäele. Enne lugesin veel kähku Tikule sõnad peale ja saatsin ta Hiiemäele ette. Oli ilus ja kuiv päikseline kevadhommik, kõik mu kallid naabrid Vallikraavi tänavas kohmitsesid midagi õues teha ja mitmed neist kiikasid meie poole ja lehvitasid tervituseks. Isegi tuttav Obupea lihunik, minu ustav abimees ja äripartner piilus üle plangu ja lehvitas. Pisut murelikul ilmel küll, näis mulle, kuid ma viipasin talle vastu, et kõik on kõige paremas korras. Ainult tema ja Tikk teadsid, mida nad sinna süldi sisse kokku olid keetnud ja minu pärast võis see retsept küll igaveseks saladuseks jääda.
Ronisime tüütutest treppidest üles, magister Gulliver küll ähkis ja hingeldas sealjuures, kuid ma hakkasin tema halaga juba harjuma. Ka ülejäänud semiootikud ei pööranud talle suuremat tähelepanu, veelgi enam, näis, nagu tahaksid nad kõik temast eemale hoida. Hiiemäe otsas tervitasid meid hakkide kisa ja sõnnikuhais, sest taimetargad olid hakanud Püha Mugulapõldu juba varakult väetama.
Kohe Hiiemäe pervel, Maalinna väravas ootas meid Tikk, kenasti valmis pandud improviseeritud laua taga.
“Meie esimene peatus,” teatasin mina. “Otse siin samas on meil kõigil võimalus lunastada soodushinnaga pilet Hiiemäe külastamiseks, ainult seitseteist ja pool tamme, mis tagab pääsu kõikide semiootiliste vaatamisväärsuste juurde.”
Tõrkumata ja heakskiitvalt pomisedes otsisid külalised rahakotid välja ja ma jälgisin tähelepanelikult, et Tikul miskit arvepidamises sassi ei läheks. Kui kõik olid piletid ära ostnud, krabas Tikk laua kokku ja silkas edasi Ohvrikivi juurde.
