Khalifa pani kuju tagasi ja võttis järgmise eseme. “Glasuuritud põrandakivi fragment, Amarna1 (Ahet-Aton), põhjapalee. Papüürusemuster rohelise, kollase ja sinisega. 18. dünastia, Ehnatoni2 valitsusaeg (u 1353 – 1335 e Kr). Leitud 12. novembril 1963.”
Kuigi see oli kõigest kivitükk, oli see väga kaunis, värvid olid jõulised ja elavad, maalitud papüürusevarred pisut kooldus, justkui käiks neist üle vaikne tuul. Jällegi paistis, et Jansen on selle ise välja kaevanud. Khalifa keeras kivi üht- ja teistpidi, vangutas pead, siis pani kivitüki käest ja tegi keldris ühe tiiru.
Muististe kogu oli lihtsalt erakordne, jahmatamapanev, siltide järgi otsustades rohkem kui viie aastakümne salajase – ja seadusega keelatud – aardejahi tulemus. Mõned esemed, näiteks üks väike fajansist jõehobu ja imekauni mustriga ostrakon3, millel oli kujutatud Teeba triaad4 – Amon, Mut ja Khonsu –, olid äärmiselt väärtuslikud. Suurem osa leidudest olid aga kas kannatada saanud või nii tavalised, et ei maksnud praktiliselt midagi. Paistis, et selle kollektsiooni koostajat ei ajendanud mitte niivõrd soov ahnitseda kokku haruldasi ja ilusaid asju, vaid lihtsalt rõõm asjade leidmise, väikeste minevikutükikeste päevavalgele toomise üle, mida sai siltidega varustada. See oli just selline kogu, mõtles Khalifa, mida ta ise sooviks omada. Ajaloo sõbra kogu. Arheoloogi kogu.
Ruumi kaugemast nurgast leidis ta väikese rauast seifi, madala ja koguka, mille uksel oli numbrilukk ja kang. Ta proovis viimast keerata, aga seifi uks jäi kindlalt suletuks ja minutikese pärast andis Khalifa alla ning läks edasi.
Viimaks heitis ta pilgu oma kellale.
“Pagan võtaks!”
Ta oli oma naisele Zenabile lubanud, et tuleb õhtul kella üheksaks koju, et lastele unejuttu lugeda, aga nüüd oli kell juba kümme läbi. Khalifa laksutas enda peale pahasena keelt, siis vaatas veel viimast korda ringi, läks tagasi trepi juurde ja tõstis käe, et tuli välja lülitada. Seejuures liikus ta pilk uksele trepi otsas, mis avanes sissepoole ja oli hakanud kinni vajuma, nii et detektiiv nägi selle sisemist poolt. Ukse küljes nagis rippus roheline laia äärega viltkübar, mille küljes oli terve puhmas pikki sulgi. Khalifa tardus korraks paigale, seejärel läks trepist üles – aeglaselt, otsekui vastu tahtmist, võttis kübara kätte ja silmitses seda.
“Nagu oleks lind peas,” pomises ta korraga kähedaks muutunud häälel, justkui oleks midagi talle kõrisse kiilunud. “Imelik väike lind.”
Ta tunnistas ainiti kübarat ja siis korraga virutas käega vastu ust, nii et see kinni prõmatas.
“Pagan!” sisistas ta. “See peab olema kokkusattumus! Peab olema!”
JERUUSALEMM
Jeruusalemma vanalinn, tänavate ja väljakute, pühamute ja muidu pühade paikade, vürtsiturgude ja suveniiripoodide eksitav labürint on öösel vaikne ja tühi nagu kummituslinn. Rahvahulgad, kes päevasel ajal tänavatel ja käikudes sagivad – eriti muslimite linnaosas, kus ostjaid, puuviljamüüjaid ja jalus vudivaid lapsi on nii palju, et pole õieti ruumi astudagi –, haihtuvad päikeseloojangul kiiresti, jättes maha luukidega kaitstud poodide read, tumedad ja kajavad tänavad, justnagu kivist veresooned, millest kõik elumahlad on välja nirisenud. Need vähesed, kes veel ringi liiguvad, paistavad kõhedust tundvat, vaatavad närviliselt ringi ja võtavad kiirema ning sihikindlama sammu kui päeval, otsekui ähvardaks neid tänavate unenäoline tühjus ja tänavalaternate sööbiv oranzˇ valgus.
Kell oli peaaegu kolm öösel, kui Baruch Har-Zion ja tema kaks kaaslast Jaffa väravast vanalinna hämaralt valgustatud maailma astusid – kõige vaiksemal öötunnil, mil isegi hulkuvad kassid on paigale jäänud ja kõikemattev vaikus paistab veerandtundi löövate kirikukellade teravaid kõmatusi nüristavat. Har-Zion oli lühikest kasvu jässakas mees, peaaegu sama lai kui pikk, tal olid hallinevad juuksed, kandiline habemes lõug, ühes kinnastatud käes oli tal Uzi automaat ja teises nahast reisikott. Uzidega olid relvastatud ka tema kaaslased: üks neist oli kleenuke ja piimkahvatu, tema kuue alt rippusid välja tallit katan’i tutid, teine oli pikk ja päevitunud, tema juuksed olid sõjaväelaste kombel peaaegu nulliga maha aetud, kätel ja kaelal punnitasid musklid. Kõigil kolmel olid peas mustad jarmulke’d.
---------------------------------------------------
1 Amarna – tänapäeva nimi Ahet-Atonile, linnale, mille vaarao Ehnaton asutas Niiluse idakaldale Kairo ja Luxori vahele.
2 Ehnaton – kaheksateistkümnenda dünastia vaarao. Valitses u 1353 – 1335 eKr Tutanhamoni isa.
3 ostrakon – savinõu kild või paekivitükk, millel on pilt või tekst. Põhimõtteliselt tänapäeva märkmepaberi eelkäija.
4 Teeba triaad – Amon, Mut ja Khonsu: kolm Egiptuse jumalat, kellele pühendati Karnak.
Paul Sussmani “Templi viimane saladus” on jõudnud raamatupoodidesse. Hind 289 krooni. Järjejutu lugejad saavad raamatu soodushinnaga 260 krooni (sisaldab postikulu). Selleks tuleb helistada Varraku infotelefonile 646 1116, kirjutada aadressil varrak@varrak.ee või külastada kirjastuse kodulehekülge www.varrak.ee.
“Templi viimane saladus” ilmub järjejutuna Eesti Päevalehes viimast korda 23. septembril.
Alates 25. septembrist on lehes juba uus järjejutt.
