Kuulge, aga ma pole mingit ekskursiooni saanudki,” õiendas Parzifal. “Mina tahan ka.”
“Makske ära ja ärge kaagutage,” nähvas Gulliver. “Ega meie ole süüdi, et teie sisse magasite, unimüts selline.”
“Tõepoolest,” sekkus ka Sigurdsson. “Meile viidi läbi väga teaduslik ja semiootiline ekskursioon, kõik on rahul ja nüüd tulete teie ja tahate uut.”
“Mis tähendab märgitähenduslikult, et meie peaksime kõik uuesti ja topelt maksma,” lisas Einarsson.
See poleks ju üldsegi halb idee, mõtlesin mina. Kuid isand Parzifal oli juba ümber mõelnud.
“Seda kaagutamise asja me veel vaatame,” urahtas ta kurjalt Gulliveri poole. “Aga kui nüüd on midagi muud plaanis, siis olgu nii. Muide, kas siin puhvet ka on?”
“Siin ei ole,” ütlesin ma ruttu. “Puhvet, õlu ja kõik muu on Burgundia Kroonis.”
“Programmi järgi on meil nüüd vaba aeg, jah?” küsis Rejktis.
“Meil on nüüd vaba aeg, mille jooksul me jõuame alla linna tagasi, jõuame külastada Sitiksalu Veevo viinakööki,” hüüdsin mina, “ja siis kohe lõunasöögiks restorani tagasi. Kuna vastuväiteid ei ole, siis hakkaksime liikuma. Herr Parzifal, teie sada tamme paluksin ma ka.”
Aga selgus, et doktor von Brauningul ei olnudki enam tammesid, ainult Bayeri marku. Ma ütlesin, et ma võin ka neid hea meelega võtta, aga ta arvas, et peab niikuinii raha vahetama, sest sooviks linnast ka mõned suveniirid kaasa osta.
“Tähendab, nüüd tähelepanu!” hüüdsin mina seepeale ja plaksutasin käsi. “Kas kõik kuulevad? Kõigile teadmiseks – linna peal raha vahetada ei tohi ja punkt. Raha saab vahetada otse siinsamas ja minu käest, Suurõpila kehtestatud sooduskursiga. Linna peal on kõik rahavahetajad mulgid ja need nöörivad teie käest seitse nahka, kogu raha ja siis veel mõne võlakirja takkaotsa.”
Kõik paistsid nõus olevat ja ma vahetasin doktor von Brauningile otse siinsamas sooduskursiga saja Bayeri kuningliku marga eest kakssada seitseteist tamme.
Meie edasine päev kulges täpselt nagu kavandatud ja kõigil oli lõbus. Me jalutasime alla linna turu taha Sitiksalu Veevo viinaköögi manu, kus me (vastavalt minu ja Veevo eelnevale sobimusele) degusteerisime tema paremaid viinasorte (tavaline, kange, kirevase kange ja erisort Sitik, mida degusteeris ainult magister Parzifal). Kõrgendatud meeleolus suundusime seejärel Burgundia Krooni, kus meid süldihunnikute ja sepikukangide taga ootasid juba Tiku ja Auu lõustad. Kõik juba teadsid rutiini ja arvete maksmisega probleeme ei olnud. Kuna mitmed meist olid juba kõrgendatud meeleolus, siis telliti ka veini ja viina ning iseäranis magister Parzifal näitas üles ennastsalgavat kangelaslikkust sellise kraami hävitamisel. Siis, millalgi õhtu poole käsutasin ma oma hoolealused kõik püsti ja kuulutasin, et nüüd on aeg minna Suurõpila peatarre simmanile.
“Kas tegu on mingi teadusliku ürituse kohaliku variatsiooniga?” tundis huvi Rejktis.
“Võib ka nii öelda. Simmani all mõistame üldiselt keskealiste tantsuõhtut, millel esitatakse rahvalikku päritolu muusikat ja tantsitakse vanarahva tantse. Ka riietus on vastavalt vana ja talupärane ning kohustuslik on pastelde kandmine. Pastlaid saab üürida kolmekümne tamme eest ning sissepääsupileti saab lunastada jällegi otse minu käest, samuti, ütleme et kolme kümneka eest.”
Loobujaid oli kaks. Kõigepealt teatas Dannars Rejktis, et temale tänaseks aitab ja mitte igas seltskonnas pole meeldiv kaua viibida. Magister Gulliver tegi selle peale suuga sellist ebameeldivat häälitsust, mis on umbes hobuse puristamise, p-tähe ütlemise ja puhumise vahepealne.
“Vaat just sellist seltskonda ma silma pidasingi,” tähendas Rejktis ja kergitas oma tuttmütsi. “Head jäämist.”
Teiseks aga arvas Sigurd Einarsson, et temagi läheb puhkama, kuna päev oli olnud sisukas, sündmusterohke ja konversatsiooniliselt paradigmaatiline. Einar Sigurdsson jäi üksi ja seda oli üsna harjumatu vaadata. Mulle tundus, nagu oleks pool ühest inimesest lahkunud. Ülejäänud seltskonnaga – Sigurdsson, Päivi, Gulliver ja Parzifal – suundusime siis peatare poole.
Meie simmaniõhtu kujunes üldiselt meeldivaks. Kohale jõudes ei suutnud ma vastu panna kiusatusele tutvustada kõiki nelja külalist Koulule kui ürituse patroonile ja nagu hagijad hakkasid nad mu peremehele kohe igasugu tüütuid küsimusi esitama. Magister Gulliver hakkas Koulut kohe pinnima, kus ta võiks kohtuda fräulein von Zeitziga, kes suhtub tema töödesse suure austusega ja kel kindlasti oleks huvitav kuulata tema uusimaid teooriaid rahvaloitsude ergonüümikast. Koulu vastas viisakalt, et von Zeitz kahjuks simmanil ei osale, kuna ta töötab veel oma homse ettekande kallal. Tõtt-öelda pole ma varem Brunhildet ühelgi simmanil näinud ja ega siin ole ka midagi imestada. See küürus ja kühmus hall upsakusehunnik poleks kindlasti esimene valik tantsupõrandal.
“Sellisel juhul siis homme,” arvas Gulliver pisut pettunult. “Ja ma ei hakka enam oma aega ja tervist kulutama. Mul on reuma, teate, ja astma ka ja see koht siin mõjub mulle halvasti. Head õhtut.” Ja kobis pastlaid lohistades minema.
Sigurdssoni tähelepanu oli aga köitnud Koulu rinnaesisel olev peremärk, mis teatavasti kujutas tammepuust nuia lehtedega ja muud mitte midagi, aga Koulu jaoks oli see millegipärast hell teema.
