JÄRJEJUTT (2): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Pangem tähele, et nii 18. novembril kui ka hiljem korraldasid tšetšeeni “terroristid” plahvatusi kahtlaselt “õigel” ajal ja mis veelgi kummalisem, ei võtnud vastutust nende eest kunagi enda peale (mis teeb terroriakti mõttetuks). Novembris 1994 oli vene rahva ja kogu maailma sümpaatia kindlalt tšetšeenide poolel. Miks oli neil järsku vaja Moskvas plahvatusi korraldada? Loogilisem oleks ju sooritada Vene vägede vastaseid diversiooniakte kodus Tsˇetsˇeenias.
Niisiis, 18. novembril 1994. aastal toimus Moskvas Jauza jõe raudteesillal plahvatus. Ekspertide hinnangul oli tegemist kahe 1,5 kg trotüülekvivalentse laenguga. Kannatada sai kakskümmend meetrit raudteed. Sild ise jäi hädavaevu püsti. Kuid plahvatus toimus enneaegu, varem kui sealt sõitis üle rong. Sündmuskohalt leiti pommipanija jäänused, kelleks osutus naftakompanii Lanako töötaja Andrei Šelenkov. Lõhkelaeng plahvatas mehe käes hetkel, mil ta oli seda rööbastele asetamas. Vaid tänu sellele leiti plahvatuse organiseerijad. Nimelt oli üks Lanako omanikest, kolmekümne viie aastane Groznõi elanik Maksim Lazovski, eriti väärtuslik FSB agent, kes oli allilmas tuntud hüüdnimede all Maks ja Lombakas. Ette rutates võib öelda, et absoluutselt kõik firma Lanako töötajad olid koosseisulised FSB vastuluure töötajad või agendid.
Terroriakti päeval, 18. novembril 1994 saabus miilitsasse anonüümne kõne, kus teatati, et firma Lanako ees seisab lõhkeainelastiga veoauto. Autos olevat kolm miini MON-50, viiskümmend granaadiheitjalaengut, neliteist granaati PDG-5, kümme granaati F-1 ja neli pakki plastiiti, üldkaaluga kuus kilogrammi. Lanako kontori eest leitigi veoauto ZIL-131. Hiljem teatas FSB, et ei suudetud kindlaks teha, kellele veoauto kuulub, kuigi Andrei Šelenkovi juurest leiti Lanako töötõend ja Jauza sillal kasutati sama lõhkeainet. Kuna terroriakt ebaõnnestus, siis tšetšeenide osalusest selles ei teatatud.
Tšetšeenia sõjaga oli väga kerge teha Jeltsini poliitilisele karjäärile ots peale. Need, kes sõda kavandasid ja Moskvas plahvatusi korraldasid, mõistsid seda suurepäraselt. Kuid Moskva juhtkonna ja Tšetšeenia presidendi vahel eksisteeris ka üks primitiivne majanduslik aspekt: nimelt pressiti Dudajevilt pidevalt raha välja. Algas see juba 1992. aastal, mil Vene väed Tšetšeeniast välja tõmbusid. Maha jäi hulgaliselt sõjatehnikat ja laskemoona, mille eest Moskva raha nõudis. Konkreetselt said raha SBP (presidendi julgeolekuteenistus) ülem Koržakov, FSO (föderaalne kaitseteenistus) ülem Barsukov ja esimene asepeaminister Oleg Soskovets. Oma osa sai muidugi ka kaitseministeerium. Kui algas sõda, ei suutnud naiivsed Vene kodanikud kuidagi mõista, kust tšetšeenid Vene sõdurite tapmiseks relvi saavad. Aga väga lihtsalt: kümnetesse miljonitesse ulatuva pistise eest Koržakovile, Barsukovile ja Soskovetsile.
Sama skeem jätkus edukalt ka pärast 1992. aastat. Dudajev saatis pidevalt Moskvasse raha, sest muidu poleks ta oma asju kuidagi aetud saanud. 1994. aastal hakkas süsteem tõrkuma. Moskva nõudis Tšetšeenia iseseisvumise küsimuse lahendamise eest aina rohkem raha, kuid Dudajev ei suutnud enam kõige eest maksta. Finantskonflikt kasvas ajapikku üle poliitiliseks ja seejärel ka relvastatud vastasseisuks Venemaa ja Itškeeria vahel. Asi hakkas lõhnama sõja järele. Dudajev nõudis isiklikku kohtumist Boriss Jeltsiniga. Kolmik, kes korraldas kõiki presidendi kontakte, küsis Dudajevilt kohtumise eest mitu miljonit dollarit. Dudajev keeldus maksmast. Veelgi enam, ta ähvardas avalikustada dokumendid, mis tõestavad ametnike ebaseaduslikke tehinguid tšetšeenidega. Paraku ei läinud Dudajevi šantaaž läbi. Kohtumine jäi ära. Tšetšeenia president muutus ohtlikuks tunnistajaks. Ta tuli kõrvaldada. Algas verine ja mõttetu sõda.
22. novembril 1994 süüdistas Tšetšeenia riiklik kaitsekomitee, mille Dudajev oli päev varem moodustanud, Moskvat sõja alustamises (talle oli Kremli vastav otsus muidugi teada). Groznõis levitatud avaldusest võis lugeda järgmist: “Vene regulaarväed kavatsevad okupeerida Nadteretšnõi rajooni. Lähipäevil on neil plaanis tungida ka Naurski ja Šelkovskoi rajooni. Sel eesmärgil on kaasatud Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna regulaarväeosad, siseministeeriumi eriväed ning Põhja-Kaukaasia ringkonna sõjalennuvägi. Samuti osaleb operatsioonil Vene Föderatsiooni vastuluure eriüksusi.”
Tšetšeenia kaitsekomitee väitis oma avalduses, et Nadteretsˇnõi rajooni piiridele, Stavropoli krai Vesjolaja külla, on koondatud suur hulk rasketanke, suurtükke ja kuus pataljoni jalaväge. Nagu hiljem selgus, oli väekoondises, mille FSK oli Groznõi vallutamiseks palgasõduritest kokku klopsinud, tõesti palju Tamani ja Kantemirovi diviisi mehi. 23. novembril ründasid üheksa Vene armee helikopterit (arvatavalt Mi-8) Groznõist neljakümne kilomeetri kaugusel olevat Šali küla, kus paiknes tšetšeenide tankipolk. Rünnakus said paljud tšetšeenid haavata. Tšetšeenide väitel on nende käsutuses videokaadrid, mis tõestavad, et rünnakul osalenud helikopterid kandsid Vene õhujõudude eraldusmärke.
