Rahvaluule õppetooli eesmärk oli säilitada iidset rahvuslikku sõnavara, talletada esivanemate vaimuvaramut, ülistada rahvaluulet, õpetada regivärssi ja muu hulgas ka valmistada ette kohtunikke, sest Maavallas sai kohut pidada ainult Tarbatu Suurõpila rahvaluule eriala lõpetamise tunniskirjaga inimene. Siinsed seadused koosnesid ju ainult vanasõnadest ja rahvatarkustest ning kuidas võikski keegi teiste üle kohut mõista, kui ta ei tunne esivanemate vaimuvara. Libateadusi oli õppinud minu armas Nellikene, see distsipliin tegeles libahuntide, marduste, pärglite ja muude seesuguste olendite olemuse ja käitumise seletamisega, ehkki sedagi rohkem läbi rahvaluulelise prisma.
Taimetarkuse õppetool tegeles kahe asjaga – palmikasvatamise ja mugulauurimisega. Palmi kasvatasid nad Suurõpila talveaias, mis asus peatare tagahoovis. Selline klaasist monstrum, mida üliõpilased sügiseti ja talviti hoolega kütsid. Palm, sunnik, ei tahtnud aga eriti kasvada, kippus känguma ja ka banaane andis sandisti. Teine botaanikute õppimissuund oli mugulakasvatusteadus, selle Maavalla püha toiduse igakülgne teaduslik uurimine. Saagirikkus ei olnudki siinjuures põhiline, sest muu hulgas olid Suurõpila botaanikud just need, kes kandsid hoolt Hiiemäe püha mugulapõllu eest, külvasid, muldasid, kobestasid, jorisesid loitse ja korjasid saaki, mida tasuta linnarahvale jagati. Püha mugulapõld asub Tarbatu Hiiemäel, maalinna keskel ohvrikivi ees ja on ilmselt kõige püham paik Maavallas. Selle vagude vahel käiakse igavikulisi mõtteid mõlgutamas, närve rahustamas ja tänamas maapõue jõude toiduse eest, mis kunagi päästis selle rahva näljasurmast.
Sepatöö on teisisõnu tehnikateaduskond, mille üliõpilased on pidevas rivaalitsemises rahvaluule omadega. Korra aastas tehakse siiski vaherahu, see on sügiseti, mil ennemuistsete kommete kohaselt tulevad noored luuletajad seppadele rauda needma. Raua needmise nimeline tseremoonia toimub mõistagi Hiiemäel, tõrvikute valgusel, pärast mida valgutakse all-linna lõbustusasutustesse.
Ja siis oli veel kondisaagijate teaduskond, kust tulid rohutargad ja muu sedasorti tõug. Kui neil olid rahvameditsiin ja mõned posimised selged, lasti neid ka operatsioonilaua taha kätt harjutama. Nagu igal pool mujalgi Euroopas, on mõistagi meditsiiniteaduste studendid Tarbatus kõige suuremad tülinorijad ja riiukuked, nii et mõni viisakas asutus neid üle ukse ei lasegi. Varemalt oli rohutarkade asemel Suurõpilas ennemuistsete aegade teaduskond, kuid kuna seda mitmeid-setmeid aastaid juba ükski õpilane lõpetada ei suutnud, siis pandi see kinni. Põhjuseks olla väidetavalt olnud see, et lõpetamiseks pidi õpilane pähe õppima kõikide ennemuistsete adramaade nimed ja suurused, nii et jah...
Olgu kuidas oli, aga Tarbatu Suurõpila oli siinmail karismaatiline asutus ja poleks ju midagi imelikku, kui kuulus rahvalaulik, arbuja ja manatark Süvahavva Koulu seal mõne loengu peab või oma regivärsilisi poeese ette loeb. Seda enam, et ma juhuslikult teadsin, et Koulul oli parasjagu käsil muinaspoeesidest koosneva eepilise tsükli “Kungla tungal” loomine ja Maavalla luule antoloogia koostamine, millest, tõsi küll, enamiku lehekülgi täitsid Koulu enda poeesid ning kolm ülejäänud autorit olid tegelikult Koulu enda noorpõlve pseudonüümide ilmunud tööde ümbertrükid. Siiski oleksin pidanud ma olema valvsam ja haistma, et käsil on midagi suuremat. Sest nagu alati, kui Koulu mingi asjaga pikemalt jändama hakkab, tähendab see eelkõige jama ja toimetamisi Frenchile.
Sedapuhku tabasid häda ja õnnetus mind ühel redupäeva pärastlõunal, kui “Burgundia Kroon” oli õnneks pooltühi (saunapäev ju) ja ma olin ametis sellega, et üritasin Tikule selgeks teha, kuidas hea tahtmise korral on seapekki võimalik niimoodi marineerida ja paneerida, et see näeb välja täpselt kui tailiha. Korraga aga ilmus söögisaali Koulu ja mitte üksinda, vaid tal tolgendasid kaasas Nuiapalu Neeme ja too Suurõpila rahvaluule õppetooli külalislektor Brunhilde Mathilde von Zeitz. Koulu viipas mind delikaatselt kõrvale ja pinises vaikselt:
“Kuule, nüüd on nõnda, et kanna head ja paremat ette, meil tuleb siin üks asjalik jutuajamine. Ja tee endale ka vaba aega, sest meil on sind ka tarvis.”
“Kui head ja paremat sul siis vaja läheb?” ümisesin ma vastu.
“Kood number üks,” pinises Koulu. “Ja jalamaid!”
Kood number üks tähendas meie majapidamises, et ma pidin kõrvale jätma kokakunsti ehk siis loomingulise lähenemise, kuidas näiteks seatapust üle jäänud rupskitest, kõrvadest, nahast ja kondiotstest Rattatouille á la Vigneron keeta, ja pidin serveerima seafilee pähe tõelist seafileed. See oli meie finantstingimustes muidugi kohutav raiskamine ja ma urisesin natuke, aga Koulu oli järeleandmatu. Temal oli, võtke teatavaks, ärilõuna ja tal olevat õigus omaenese restoranis vahest ka õiget toidust saada. Ma porisesin midagi klassivõitlusest ja kodanluse rõhumisest ja läksin kööki käske jagama.
Mõne aja pärast kandsid Tikk ja Auu siis Koulule ja tema külalistele tõepoolest ette ehtsast seafileest valmistatud seafilee medaljone, mis olid garneeritud (oh, mu süda tilkus verd) külmakeldris hoitud praetud sibulatega ning kõige kvaliteetsemast jahust ja värskest hapukoorest valmistatud kastmega. Sinna siis lähevadki mu säästud ja unistus koloniaalkauplusest, oigasin ma mõttes.
