JÄRJEJUTT (20): Küllo Arjakas: Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu
Mägedesse rajati nn “totškad”, st kindlustatud tugipunktid, kust julgestati kõiki olulisemaid maanteid Afganistanis – sest kogu armee varustamine toimus pikkade autokolonnidega, mida saatsid soomusjõud ning õhust lahingukopterid. Kõike vajalikku tuli kaugelt tuua, isegi sõjameeste valgeid jalarätte veeti Taškendist. “Totškades” paiknev väesalk puhastas “oma” maanteelõigud sinna asetatud miinidest. Kõrgmägedesse rajatud “totškadesse” tuli kogu lahinguvarustus ja toidumoon tassida käsitsi. Suuremates “totškades” võis dislotseeruda terve rood mehi koos abiüksustega, sinna ehitati kapitaalsemaid hooneid, aga ka roodusaun jms. Ehitiste rajamine võttis aega aastaid, niikaua elati suurtes armeetelkides.
Nõukogude väed lõid 1980. aasta kevadel relvakokkupõrgetes halvasti relvastatud mudžahiidide salgad laiali. Algul tavapärast lahingutegevust üritanud mudžahiidid läksid peagi üle partisanivõitluse taktikale. 20–30-mehelised mobiilsed grupid kasutasid just varitsusi ning ründasid nõrgemaid ja kaugemal paiknevaid “totškasid”, eriti sageli just öösiti. Korduvalt õnnestus neil tunnimehe mahavõtmise järel tappa ööpimeduses kogu tugipunkti meeskond. Samuti rünnati kindlustatud tugipunkte väikeautodele paigutatud reaktiivmürskudest: mürsud lasti välja, autod kadusid kohe tolmupilve. Väikese vahemärkusena – paljudes “totškades” asetati kohapeal valmistatud mälestustahvlid seal hukkunud sõduritele, osalt võitlejate mälestamiseks, osalt uustulnukate hoiatuseks ja valvsuse tõstmiseks.
Nüüd algas sõda territooriumi pärast: Nõukogude väed hõivasid mägede vahel ühe kišlakkide piirkonna ja raporteerisid, et “mässajatest on puhastatud see ja see rajoon”. Siis väeüksused lahkusid oma baasidesse ja kohe tulid taganenud mudžahiidid tagasi ning riigi keskvõimul polnud jällegi enam mitte mingit mõju. Nõukogude väed kasutasid alati operatsioonidel abijõududena Afganistani DV relvajõude. Riigis kehtestati 1981. aasta algul kõigile 18-aastastele noormeestele üldine sõjaväeteenistuse kohustus ja esimese hooga formeeriti ligi 80 000-meheline armee, mida õpetasid välja Nõukogude sõjaväeinstruktorid. Abijõudude kasutamisega selgus, et mudžahiidid on pahatihti juba ette informeeritud kavandatud operatsioonist ja nad andsid kas oodatust tugevama vastulöögi või kadusid kõrgmägedesse juba enne rünnaku algust. 1981. aasta sügisel võtsid Nõukogude väed kontrolli alla Vahhani jõe vasakkalda, nn Vahhani koridori, mida mööda kulges tee Hiinasse. Õhus peremehetsesid neil aegadel täielikult 20–22 Nõukogude soomustatud lahingukopterite eskadrilli.
Üldine olukord riigis jäi keeruliseks. Sajad tuhanded afgaanid põgenesid kiiresti Pakistani või Iraani, saades sealsetes laagrites sõjalise väljaõppe ning tulles peagi relvadega tagasi sõdima oma kodumaa mägedes. Pakistanis tegutses 120–130 väljaõppelaagrit, Iraanis 18 ja ainuüksi Pakistanis tegeles afgaanide väljaõpetamisega kümme endist kindralit, 40 koloneli ja sadakond kõrgemat ohvitseri. Abi tuli neile veel Saudi Araabiast jt islamimaadest. Hinnanguliselt tuli mudžahiididele Pakistanist ja Iraanist aastas 500–600 karavani toetusvarustusega. Vastupanuliikumises osales eri aegadel 60 000–200 000 võitlejat, kes toetusid kohalikule elanikkonnale ja oma usule, pidades püha sõda uskumatute vastu. Vastupanuliikumises võis eristada seitset sunniitlikku rühma, mis toetusid Pakistanile, ja kaheksat sˇiiitlikku rühma, mille tagalaks kujunes Iraan. Need rühmad lähtusid kas mõõdukast või radikaalsest islamismist.
1980. aasta suvel moodustati NSV Liidus Afganistani sõja tarbeks KGB ohvitseride baasil uus eriotstarbeline üksus Kaskaad, ligi tuhat meest, kes said väljaõppe kohapeal kogemusi omandanud Zeniidi meestelt. Kaskaadi võitlejad tegutsesid territooriumil, mis allus kuni 70% ulatuses mudžahiididele ja nende ülesandeks jäi eeskätt koostöös afgaanidega koguda luureandmeid vastase kohta. 1981. aasta detsembri lõpul andis NLKP KK eriloa KGB-le saata Afganistani piirivalvevägedesse veel 8000 eriväelast, et mudžahiidid ära lõigata Pakistanist ja Iraanist. 1982. aasta algul haarasid Nõukogude väed oma kontrolli alla Kandahari ümbruse lõunaosa ja Herati piirkonna idaosa.
1982. aasta algul loobus Nõukogude väejuhatus mägisõja operatsioonidest ja asetas pearõhu linnade ja varustusteede kaitsele ning partisanivõitluse vastutaktikale. Moskva lähedal rajati Balasˇihha erioperatsioonide treeningukooli juurde “Afganistani treeningkeskus”, mida juhatas Havannas Ladina-Ameerika partisanivõitlust uurinud KGB ohvitser. KGB 8. osakond uuris hoolega eri maade partisanisõdade taktikat, sh palestiinlaste võitlust Iisraeli vastu, andes oma panuse rahuliku elanikkonna terroriseerimise meetoditesse: süütepommid, napalm, püünismiinid jms. Pikenes seal olevate eriüksuste teenistusaeg: kui Kaskaad 1 sõdis seal kuus kuud, siis Kaskaad 3 oli üheksa kuud, Kaskaad 4 ja Omega juba aasta. Mais määrati 40. armee uueks ülemjuhatajaks kindralmajor Viktor Jermakov.
