Linnar Priimägi ja “Tartu sügis”
Enne kui hakata meenutama ülikoolijärgset aega, tuleks pöörduda veel tagasi ülikooli ja oma vaimsete mõjutajate juurde. Linnar Priimäel on selles suur osa. Tulvistega suhtlesime intris, Lotmanit kuulasin loengutes ja Mälli orientalistikakonverentsidel, Kaplinskit lugesin, kuid Linnariga olime ninapidi koos. Priimäe teema nõuab pikemat käsitlust. Ei mäletagi, kuidas me esmakordselt kohtusime, ilmselt ülikooli “vanas kohves”. Esimene mälestus Priimäest oli siis, kui olin veel keskkoolipoiss. Vaatasime emaga koos mingit noortestuudio saadet. Ei mäleta, millest 42. keskkooli aktivist Priimägi rääkis, kuid meeles on, et ta kasutas sõna “obligatoorne”. Küsisin siis emalt, mis see tähendab. Mälu seisukohalt on jällegi naljakas, et just see jäi meelde, aga millest ta seal jutustas, ei mäleta. Siis teadsin ma teda muidugi Komissarovi filmist “Tavatu lugu”. Kunagi hiljem, kui sattusime Veispaki täditütre korterisse pidu panema, hüüdis murdeealine võõrustaja, nähes Linnarit: “See on ju klassiorganisaator “Tavatust loost”!” Kuulusin minagi keskkoolis komsomolikomiteesse, Priimäel on aga samast ajast kooli almanahhist ette näidata “Ood Leninile” (või midagi sellist, ei leidnud allikat üles), ülikoolis oli ta esimesel kursusel vist lausa filoloogiateaduskonna komsomolisekretär. Muide, ka hilisem pooldissident Leonhard Lapin oli kunagi ERKI komsomolisekretär – fakt, millest ta ei taha midagi mäletada.
Meil oli oma ajaloolaste intri punt, kellega jorutasime ülikooli kohvikus. Linnar ühines meiega peagi, sest jõime veini ja ajasime parasjagu segast. Ilmselt oli ka Linnar aru saanud, et igasugune “ühiskondlik aktiivsus” on selles ajas mõttetu. Muutusime tasapisi küünikuteks, kellele tundusid eelmise kümnendi seltskonna ponnistused naeruväärsed, rahvuslaste vastu rinda tagumine samuti, partei- ja komsomoliliini pidi edasi trügijad olid aga lihtsalt põlastusväärsed. Juba hakkangi tsiteerima meie 1978. aastal samizdat’ina ilmunud “Tartu sügist” – seda enam, et avalikult trükituna on see ilmunud ainult Hellar Grabbi toimetatud Manas.
Kordan jutu algust, nüüd juba õiges kohas: “Meie tulime areenile, käes matriklid, mis algavad numbriga 7. Kui me pärale jõudsime, oli kultuurimaja juba suletud ja saalis polnud enam kohti. Need olid spetsialiste täis, noil oli kaasas hea ettevalmistus, mida meil polnud enam kuskil läbi elada. Nii me ei hakanudki proovima. Ja läksime kohvikusse. Ülikooli funktsioon oli muutunud. Ta oli kaugenenud, ei ühendanud enam universitas’ena universaalseid teadmishimulisi noori, vaid võttis nimeks “kõrgkool” ja astus alg- ja keskkooliga ühte ritta. Üliõpilaseks olemiselt võeti olemisviis, ülikool muutus kohaks, kus olla võimalikult häirimatult sotsiaalsetest rollidest (nagu keskkoolilapsed).” Sellest tuli siis kõnepruuk, et hommikul ei mindud loengule, vaid kooli. See ei tähendanud, et kõik olesklesid, kuid nagu eespool viidatud, oli enesetäiendamine igaühe enda asi, seltskonnas mingit filosoofilist ega kirjanduslikku juttu ei aetud. “Peamine osa vaimsest tegevusest toimub igaühe sees eraldi. Vaimseid huvisid võis olla, kuid neist pole mõtet seltskonnas rääkida, nad on ebaseltskondlikud, eralõbu,” kirjutasime toona.
