Samasuguse hukkamõistu pälvisin ka vanas Pälsoni intris. Nimelt oli minu “rebasteks” Lauri Vahtre ja Mart Laari kursus. Nemad olid tulnud ülikooli ajama sedasama Eesti asja. Ühele oli see perekondlikult sisse programmeeritud, teisel Tallinna Kodulinna-liikumisest pärit patriootlik mentaliteet. Kui tulin veel Vana-Kuuste koolist ära, süüdistati mind selleski. Nemad teatasid pidulikult, et nende missiooniks on minna pärast lõpetamist just külakooliõpetajateks, sest sealt peab algama uue Eesti ülesehitamine. Muigasin ja ütlesin: eks aeg näitab. Aeg näitaski, et mõlemast said hoopis karjääripoliitikud, kuigi nende auks peab ütlema, et nad ei unustanud oma erialaste harivate populaarteaduslike raamatute kirjutamist. Kuid nende paatos oli enamasti sama kui Palametsa “Jutustused kodumaa ajaloost”, ainult vastasmärgiga, ajaloo kui teadusega on seal vähe pistmist.
Noor põlvkond hakkas Pälsonis võimu võtma ja tõi sinna uue mentaliteedi. “Tartu sügis” oli neile nagu pinnuks silmas, kuna ennustasime, et pärast meid tuleb disko-teksa-põlvkond. Paljuski nii ka läks, näiteks Küllo Arjakas ja vähem tuntud tegelased olid tuntud ärikad. Laar, Vahtre ja aasta hiljem tulnud Mart Kalm ajasid visalt Eesti asja ja olid kursuste liidrid. Mis neil enam psühholoogiast või semiootikast – ikka adramaad, Hurt ja Eesti kirikud-mõisad. Keskkooliaegne Kodulinna-mentaliteet toodi kaasa ja käidi rehadega kalmistutel. Pälsoni laulurepertuaar muutus ka tuntavalt – mingis “tsimmai-ruudi ralla” rahvuslikus suunas.
Laari-Vahtre-Kalmu põlvkond tuli ülikooli siis, kui olin lõpetanud, kuid kuna Marel oli käsil viimane kursus, siis elasime edasi koos intris, nagu ka Jaak oma pulkadega voodis. Mardi vanem õde Piret oli minu kursuseõde, kes suunati pärast lõpetamist Tallinna. Ta palus vennakest kantseldada. Eks ma püüdsin seda teha. Elvas käis külas ka minu “rebane” Mart Laar. Jaak mäletab, kuidas Laar tema pudru ära sõi. Hiljem on nad seda koos naerdes meenutanud. Sellesama lainega tuli ülikooli ka noor esteet Harry Liivrand, kes meenutab siiamaani meie esimest kohtumist. Kuna meil Marega oli kahe peale kaks komplekti “Eesti kunsti ajalugu”, panin intrisse kuulutuse, et on müüa. Liivrand koputas varahommikul uksele ja soovis osta. Ajasin end poolalasti ja poolunisena naise kõrvalt üles ja tehing sai tehtud.
Minusse suhtusid noored ikkagi kuidagi soosivalt, eriti siis, kui kandideerisin aspirantuuri koos Tartu võimudele lähedal seisva kunstimuuseumi direktori Toivo Toomemetsaga. Koht oligi broneeritud Toomemetsale, kuid siis ärgitati mindki kandideerima. Sisseastumiseksamitel sain parema tulemuse ja ülikooli parteilastel jätkus nii palju õiglustunnet, et tehti pretsedenditult kaks aspirantuurikohta.
Sõjalise laager
Vähe sellest, et meilt võeti õpiajal ära esmaspäevane päev ja eraldati sõjalisele õppele – pärast lõpetamist kupatati kõik poisid veel Klaipedasse päris sõjaväkke. Tagantjärele oli see päris lõbus aeg ja kogemus. Olev Remsul oli üksvahe idee korraldada mitme põlvkonna sõjalise laagri veteranide väljasõit Klaipedasse. Huvitaval kombel anti meile diplomid enne laagrit kätte. Varem oli laager pärast neljandat kursust. Oleks võinud minemata jätta, kuid siis oleks kupatatud kaheks aastaks kuhugi Venemaale.
Päev enne minekut oli ühe Mare kursuseõe pulm Tsirguliinas. Panime seal veel Ervin Õunapuuga jokkis päi autoga vastu puud – läksime oma arust Sangaste lossi vaatama. Õunapuu oli laenanud auto ühelt pastorilt. Sangaste külamehed tulid asja kaema ja vangutasid pead – mootor oleks napilt salongi sisse sõitnud. Jäime ootama, kuni Valgast tuleb miilits. Tuligi, kraapisime Õunapuuga raha kokku (seda oli kahe peale 35 rubla), võmmid tegid protokolli, et juht ei olnud purjus (muidu poleks kindlustus kinni maksnud), ja viisid meid veel pulma tagasi. Pärast ilmus Edasi liiklusnurgas lühike teade: “Vabakunstnik Ervin Õ. sõitis Sangaste lossi juures vastu puud. Kaassõitja seletuskirjast saime teada avarii tegeliku põhjuse – suur kiirus.” Õunapuu enda arvates ajas ta alleesse sisse sõites piduri ja gaasi segamini. Võmmid hoiatasid: kui raha maksmisest kellelegi iitsatate, otsime teid maa alt üles. Pulma tagasi jõudnult muidugi patrasime juba kõigile oma seiklusest.
