Paap mõtles sügavalt järele ja vangutas pead. “Kaduma pole küll läinud. Mul ainult aluspüksid kuivavad hoovis nööri peal, kui need pähe tõmmata, siis oled nagu tont või nii.”
“Hea küll, mees. Ma sind praegu veel vanarahva nimel trellide taha ei pista. Aga tulevikus – vaata ette.”
***
Pärast järgnevat sehkendamist igasuguste formaalsustega, nagu Rävalisse telegrafeerimine, et sealt telegrafeeritaks Oxenfurthi, Gulliveri vedamine surnukambrisse, Tarbatu Päevalise kimalaste peletamine ja Koulu rinnaesisele peremärgi kõrvale rahumaleva märgi õmblemine, jõudsime lõpuks tagasi Burgundia Krooni. Seni seal viibinud semiootikutega oli Tikk keskmiselt rahuldavalt hakkama saanud, see tähendab, et ta oli neid söötnud süldiga ja kõigile arved kirjutanud, kuid oli unustanud märkida soodushinna ja minu sissetulekud olid seetõttu suurenenud ainult saja kahekümne kolme tamme võrra. Suurema sekeldamise peale õnnestus meil lõpuks kokku leppida nõnda, et soodushinna maksavad kõik (peale Päivi) hiljem juurde, aga praegu saavad kõik maja kulul ühe tasuta õlle.
Fräulein von Zeitzi toodud kurbade uudiste üle aga ei paistnudki keegi väga kurvastavat. Vähemalt ei mingit nuttu ega hala, ehk olid nad vaid kraadikese tõsisemad kui hommikul. Et asjad oleks selged, pidas Koulu lühikese temaatilise kõne:
“Semiootikud, külalised ja... hmm... semiootikud. Täna öösel, nagu te juba teate, jõudis lõpule magister Guillermus Gulliveri maine teekond. On väga kurb, et selline asi pidi juhtuma Tarbatus ja talgute ajal ja nii edasi. Surm saabus öösel, umbes kella kahe ja kolme vahel, äkilise südame seiskumise tõttu, mille põhjustas ehmatus asjaoludest, mis pole veel täiel määral selgunud. On märke selle kohta, et magister ei viibinud sel öösel oma toas üksi. Samuti on üpris selge, et Gulliveri külaline ei saabunud väljastpoolt. Seoses sellega sooviksime mina ja kohalik politseiülem teie kõigiga pisut sõbralikult vestelda ja paluda teil osutada uurimisele seda hindamatut abi, et tuletate meelde kõik, mida te eelmisel õhtul ja ööl kuulsite või nägite ja mis võiks olla seoses semiootik Gulliveri surmaga.”
Selle peale valitses mõnda aega vaikus ja siis küsis Päivi:
“Kas sa tahad öelda, et keegi meist ehmatas ta surnuks ja me koik oleme kahtluse all?”
Neetud, no oli see vast alles nutikas plikanähvits!
Koulu vastus oli mõistagi, et midagi sellist tema öelnud ei ole.
Rejktis köhatas siis ja küsis: “Te ütlesite, et on märke. Kas ma tohin täpsustada, milliseid märke nimelt ja kas te ka oskate neid märke õigesti lugeda? Sest märkidel on teadupoolest mitmeid erinevaid tähendusi ja märgi tähendus sünnib kommunikatsioonis. Märgitähenduslikult võib see märk, mida teie nägite, tähendada hoopis midagi muud...”
Koulu oigas vaikselt ja vaatas abiotsivalt minu poole, mina omakorda Leibo poole, kes ajas rinna ette ja kuulutas:
“Kõik uuritakse täpselt välja ja kui vaja, siis pinnitakse välja. Mina ja abivanem Koulu oleme ka varem kõik sindrinahad kinni püüdnud ja meie käest pääsu ei ole. Koulu näitab oma, sedasamust, et... genitaali, kui vaja, ta on selle koha pealt tuntud mees üle Euroopa. Nöndamoodi!”
“Politseiülem ütles,” tõlkisin mina, “et abivanem Koulu geniaalsus tõlgendab kõiki märke õigesti.”
Seejärel me improviseerisime köögis vestlusruumi, kohe õllevaadi kõrval ja semiootikud ootasid seni saalis. Vahepeal oli oma viinaturismilt tagasi ilmunud ka magister Parzifal, kes magas saalinurgas, ja temaga tuli mul nähtavasti hiljem klaarida, sest süldisöömise ajal polnud teda kohal. Nagu mul muid muresid vähe oleks, eks. Ma teatasin, et nüüd me vestleksime kõigiga kaheksa silma all (ülekuulatava objekti pluss minu, Koulu ja Leibo silmad). Enne aga lasime Koulu ja Leiboga ühed õlled, panime piibud ette ja mõtlesime selle asja üle veidi järele. Esimesena tegi suu lahti Koulu:
“Lase nüüd tulla, French. Kõik, mis sa nendest tead, mida sa kuulsid ja nägid, kes kuskil oli ja mis värk siin üldse toimub.”
Ma rüüpasin õlut ja kandsin Koulule täpselt ja üksipulgi ette kõik semiootikute saabumisest kuni Paabu ülekuulamiseni ja selle ajaga jõudis Leibo endale teise õlle lasta ja vaikselt norisema hakata, piip suus kustunud.
Koulu kuulas tähelepanelikult ja noogutas vahel, mõnikord aga, kui ma üldse seda ei oodanud, ühmas ta üllatusega, nagu oleks kuulnud mõnda väga tähelepanuväärset seika.
“Ja mida sa Paabu käest veel teada said?” küsis ta lõpuks.
“Paar seika. Parzifal jõudis hotelli väga hilja, tunduvalt hiljem, kui ta simmanilt ära läks. Ja Päivi ja Sigurdsson tulid koos kõige viimastena. Ühtegi võõrast pole hotellis näha olnud, välisuks oli pärast Päivit ja Sigurdssoni lukus, kuigi selle lahtikeeramine on käkitegu. Oled sa ikka kindel, et see oli keegi semiootikutest?”
“Muud võimalust praktiliselt ei ole. On tühine teoreetiline võimalus, et see oli keegi kohalik, aga seda ei maksa praegu arvestada. Vaata, Gulliver kaebas juba esimesel õhtul, et keegi ehmatas teda. Järgmisena kahtlustas ta, et pudru oli mürgitatud. Sina panid need kaebamised – nagu ka mina oleks pannud – tema hüpohondria arvele, kuid nüüdsete sündmuste valguses on mõistlik oletada, et teda taheti juba varem tappa.”
