JÄRJEJUTT (3): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Seitse Stavropoli krai lennuväljalt startinud kopterit tulistasid 25. novembril rakettidega Groznõi lennuvälja ja ümbruskonnas paiknevaid elumaju, vigastades lennuvälja maandumisrada ja seal seisnud tsiviillennukeid. Hukkus kuus ja haavata sai umbes kakskümmend viis inimest. Tšetšeenia välisministeerium tegi juhtunuga seoses avalduse, milles muu hulgas öeldi: “Stavropoli krai juhtkond kannab selle rünnaku eest täit vastutust. Tšetšeenia jätab endale õiguse vastumeetmeteks, mille tagajärgede eest vastutab Moskva.”
26. novembril ründasid Tšetšeenia Ajutise Nõukogu (Moskva loodud Dudajevi-vastane “valitsus”) väed Vene lennukite ja soomustehnika toel neljast suunast Groznõid. Vene poolel võttis operatsioonist osa tuhat kakssada meest, viiskümmend tanki, kaheksakümmend soomustransportööri BTR ja kuus lennukit Su-27. Peagi teatas Moskva-meelne Ajutine Nõukogu, et “Dudajevi demoraliseerunud väed ei osuta peaaegu mingit vastupanu ning hommikuks on Groznõi ilmselt vallutatud”.
Kuid operatsioon kukkus läbi. Ründajate poolel hukkus üle viiesaja võitleja, hävitati kakskümmend tanki. Peale selle langes tšetšeenide kätte veel üle kahekümne tanki. Vangi langes rohkem kui kakssada sõjaväelast. 28. novembril käskis Dudajev võidu märgiks vange mööda Groznõi tänavaid talutada. Samal ajal näitasid Groznõi võimud 14 vangistatud Vene sõdurit ja ohvitseri, kes ütlesid telekaamerate ees, et nad toodi Tšetšeeniasse Moskva lähedalt 43162. ja 01451. väeosast. Venemaa kaitseministeerium teatas selle peale, et need isikud Vene relvajõududes ei teeni. Kapten Andrei Krjukovi ja vanemleitnant Jevgeni Žukovi kohta tehtud järelepärimisele vastas kaitseministeerium, et tõesti, need ohvitserid teenisid väeosas 01451, kuid 24. oktoobril ei ilmunud nad enam teenistusse. Seoses sellega on ettevalmistamisel käskkiri nende kaitsejõududest väljaarvamise kohta. Teisisõnu, kaitseministeerium teatas, et tegemist on desertööridega. Järgmisel päeval lükkas Jevgeni Žukovi isa need väited ümber. Infoagentuurile RIA Novosti antud intervjuus teatas ta, et poeg lahkus väe-osast 9. novembril ja 27. novembril nägid nad teda telesaates “Itogi”, kus tšetšeenid vangistatud Vene sõdureid demonstreerisid. Küsimusele, kuidas sattus Žukov Tšetšeeniasse, eelistas väeosa ülem jätta vastamata.
Mõni aeg hiljem ilmus ajalehtedes värvikas lugu Valeri Ivanovist, kelle tšetšeenid koos seitsme kaaslasega 8. detsembril vangistusest vabastasid. “Kõik värvatud lasti perekondlikel põhjustel puhkusele. Võeti peamiselt ohvitsere, kelle isiklik elu oli sassis. Pooltel ei olnud korterit. Võisid ju ära öelda, aga kui kortereid jagama hakatakse, jäetakse sind ilma. 10. novembril jõudsime Põhja-Osseetiasse Mozdokki, kus meid kaks nädalat välja õpetati. Kokku oli seal neliteist tanki tšetšeenidest meeskonnaga ja kakskümmend kuus tanki Vene sõjaväelastega. 25. novembril liikusime Groznõi peale. [...] Mina olin kolmest tankist koosnevas grupis, mis võttis 26-nda keskpäeval Groznõi teletorni oma kontrolli alla. Tšetšeeni siseväed, kes torni kaitsesid, vastu ei hakanud. Mõne tunni pärast ründas meie positsioone kuulus abhaaside pataljon. Kuna meil side ei töötanud ja opositsioonijõud (Dudajevi-vastased) jooksid abhaase nähes laiali, otsustasime vastase suure ülekaalu tõttu vastutuld mitte avada. Kaks meie kolmest tankist said otsetabamuse ja põlesid ära. Meeskonnad jõudsid tankidest välja hüpata ja andsid ennast siseväelastele vangi. Need omakorda toimetasid meid president Dudajevi ihukaitse kätte. Meid koheldi hästi, viimastel päevadel ei valvatudki eriti. Ega meil olnudki kuhugi põgeneda.”
Jäi mulje, et 26. novembril saadeti soomuskolonn Groznõisse selleks, et see saaks hävitatud. See väeosa poleks suutnud sundida Dudajevit relvi maha panema, samuti mitte Groznõid vallutada ja seda enda käes hoida. Tšetšeenide armee oli täielikult komplekteeritud ja hästi varustatud. Soomuskolonn sai olla ja oligi vaid elavaks märklauaks. Kaitseminister Gratšov andis mõista, et tema pole selle avantüüriga kuidagi seotud. 28. novembri pressikonverentsil teatas ta, et vajaduse korral oleks saanud Groznõi vallutada kahe tunni jooksul üheainsa õhudessantpolgu jõududega. Kõik sõjalised konfliktid lahendatakse lõplikult siiski poliitiliste meetoditega läbirääkimiste laua ääres. Saata tankid ilma jalaväe toetuseta linna on hullumeelsus. Miks nad siis sinna saadeti?
Hiljem jutustas kindral Gennadi Trošev Gratšovi kõhklustest. “Ta püüdis midagi teha, nõudis Stepašinilt ja tema eriteenistustelt selget olukorra analüüsi ning üritas sõja algust kevadeni edasi lükata. Ta püüdis isegi isiklikult Dudajeviga läbirääkimisi pidada. Praegu me teame, et see kohtumine toimus. Kahjuks ei õnnestunud kokkuleppele jõuda.”
Kindral Trošev, kes juhatas juba teist Tšetšeenia sõda, imestas, miks ei suutnud Gratšov Dudajeviga kokku leppida. Aga sellepärast, et Dudajev soovis rääkida Jeltsiniga, kuid Koržakov ei tahtnud seda tasuta korraldada.
