JÄRJEJUTT (3): Bernard Werber: Meie isade isa
5. Hirm kõhus
Elajas on tema selja taga ja pulbitseb vihast.
TA pääseb napilt hüääni lõugade vahelt.
Et teha lõpp olukorrale, mis saab päädida üksnes halvimaga, tuleb trajektoori muuta.
See mõte taob tal peas.
ET TEHA LÕPP OLUKORRALE, MIS SAAB PÄÄDIDA ÜKSNES HALVIMAGA, TULEB TRAJEKTOORI MUUTA.
Käiates muudkui sama mõtet, jõuab see TALLE lõpuks kohale ja ta põikab äkitselt paremale.
Suunamuutus.
Teised peavad samuti trajektoori muutma, kui tahavad talle järgneda. Tema vend reageerib kõige kärmemalt. Ometi püsivad kolm hüääni neil kannul. Sellepärast ongi hüäänidega raske: nad ei anna kunagi alla. Nad on võimelised järgnema saagile pikki vahemaid, mõnikord koguni mitu päeva.
TA teeb pikemaid samme. Vend on kokku kukkumas ja tema hingamine muutub aina kähedamaks. Kahju. Neil, kellel pole pikki teravaid silmahambaid, peavad olema mahukad kopsud ja lihaselised käpad.
Vend otsib õhinal suurt puud ja sirutab pilgu nii kaugele kui võimalik. Kuid nägemisväli on tühi. Kuumuse tõttu levib kuivus, puud närbuvad, elevandid lõhuvad need ära ja tagajärjeks on lagedad väljad. Aina enam levivad kõrgerohulised stepid ja akaatsiate ning ahvileivapuudega savannid, suuri kaharaid puid jääb aga vähemaks. Temast ja tema liigikaaslastest saab lihtne saak kiskjatele.
Hüäänid kiirendavad sammu. Üks äigab nobedalt käpaga nende sääremarjade suunas. Vend kaotab silmapilkselt jalgealuse ja lendab hooga siruli. Kahejalgsete puhul ongi kõige kehvem see, et kukkumiseks piisab jala taha panemisest. Kaks hüääni on juba tema otsas. Üks hammustab teda tugevasti ninast, et ta enam liigutada ei saaks. Teine on juba kihvad kõhtu surunud.
Hüvasti, vennas. Kaastundeks pole aega.
Kolmas ja kõige kogukam hüään jätkab tagaajamist. TA teeb siksakke, et teist väsitada. Kuid asjatult. TA teab, et kui ta kiiremas korras omasid üles ei leia, on ta hukule määratud.
Kus küll võiksid tema karjaliikmed varitseda?
6. Rubriik ”Ühiskond”
Nad olid kogunenud teise korruse väiksesse konverentsiruumi, kus toimus Kaasaja Vaatleja ühiskonnarubriigi koosolek. Lucrèce Nemrod osales rituaalis esimest korda ja tema teadusajakirjanikust kolleeg Franck Gauthier kutsus ta enda kõrvale istuma.
Jooksupoiss tõi hunniku näidiseksemplare lehest, mis pidi järgmisel päeval kioskitesse ilmuma. Iga ajakirjanik võttis ühe numbri, kontrollides, ega tema artikkel pole viimasel hetkel välja jäetud või nime unustatud alla kirjutada.
Avaras büroos istus uhkelt peatoimetaja Christiane Thénardier, keda kaitses külm ja massiivne marmorlaud. Ta tervitas kõiki ja teatas, et neil tuleb kiirustada, kuna kell üks ootab teda ees tähtis lõuna. Nagu ikka, tegi ta ettepaneku liikuda kellaosuti suunas, et igaüks pakuks oma teema järgmise numbri tarvis.
Esimesena võttis sõna Maxime Vaugirard, kes käsitles ühiskondlikke teemasid humoristlikust vaatepunktist. Ta plaanis kirjutada loo rupskimüüjatest – ametist, mis hakkas tasapisi kaduma. Hiljutise hullulehmatõve puhangu, kuid ka liigse pirtsakuse tõttu tõrkusid tarbijad tema sõnul aina enam söömast soolikaid, maksa, neere, aju ja üdi. Seetõttu leidis restoranimenüüst aina harvem traditsioonilisi roogasid, nagu rupskid Caeni moodi, aju kapparitega ja neerud madeira kastmes.
Peatoimetaja möönis, et võitlus on üllas, ja andis tõrkumata rohelise tee, ennistamaks siseelunditest valmistatud roogade au.
Nimekas kriminaalreporter Florent Pellegrini avaldas soovi kirjutada vaesest vanamemmest, kes oli tükk aega erakuna oma Pariisi korteris elanud, enne kui avastati, et kassid on ta nahka pistnud.
“Suurepärane krimilooke,” möönis peatoimetaja, “tingimusel, et seda käsitletakse pisukese huumoriga.”
Keskkonnateemadele spetsialiseerunud Clothilde Plancaoët rõhutas, et ehkki sellest enam ei räägita, vajub Tsˇernobõli aatomielektrijaam aeglaselt allapoole ja ähvardab jõuda põhjakihini, reostades kogu piirkonna joogivee.
Peatoimetaja krimpsutas nägu, väites, et teema on aegunud.
Selle peale pakkus Clothilde Plancaoët artiklit vaaladest, kes California lahes massiliselt enesetappu sooritavad.
“Teatavasti produtseerivad vaalad infrahelisid, mis kanduvad väga kaugete vahemaade taha. Laulule segavad aga vahele laevamootorid. Vaalad ei saa suhelda ja sooritavad kommunikatsiooni puudumise tõttu enesetapu.”
Christiane Thénardier viipas käega.
“Täiesti mõttetu. Vaene Clothilde, kui teie kujutlusvõime ei küüni kaugemale leierdatud teemadest ja angloameerika ajakirjanduses käiatud mõtetest, pole edaspidi tarvis end koosolekutel osalemisega vaevata.”
Clothilde Plancaoët kahvatas, tõusis püsti ja tõttas ukse poole, tahtmata pakkuda ülemusele naudingut teda nutmas näha. Too kehitas õlgu ja süütas sigari.
“Clothilde on liiga habras,” teatas ta külmalt. “Ajakirjanikuamet nõuab mune.”
Järgneb
