Laskur astus taganedes üle kivi ja kummardus selle kohale, samal ajal murdus laine täisvõimsusel klibuvallil. Laskuri pea oli olendi putukalaadsest näost vaid mõne tolli kaugusel ja piisanuks vaid ühest tema sõraliigutusest, et mehel silmad näost lõigata, kuid poksikinnaste kombel tõstetud sõrad jäid värisedes kummalgi pool papagoinokka paigale.

Laskur küünitas kivi järele, mille otsa ta oleks peaaegu selili kukkunud. See oli kopsakas ja pooleldi liiva mattunud ning laskuri vigastatud parem käsi kriiskas valust, kui mullatükid ja terav kiviklibu lahtiselt veritseva liha sisse hõõrdusid, kuid tal õnnestus kivi lahti sikutada ja see, hambad irevil, pea kohale tõsta.

“Dad-a…” alustas kosˇmaar-homaar pärast laine murdumist ja taganemist, sõrgu langetades ja avades, kui laskur kiviga kogu jõust talle vastu turja virutas.

Kostis krõmpsuv heli, kui eluka lüliline selg murdus. Olend viskles meeleheitlikult kivi all, tema tagaosa kerkis õhku ja prantsatas maha, ikka ja jälle. Tema küsimused muutusid sumisevateks valuhüüeteks. Sõrad avanesid ja laksatasid kokku, tabades vaid tühja õhku, kiskjalik nokk kraapis endasse liivaklompe ja kiviklibu.

Ometi püüdis olend ka järgmise laine ajal veel sõrgu üles tõsta, kuid samal hetkel astus laskur terve saapaga ta pea peale. Kostev  heli meenutas kümnete väikeste oksaraagude purunemist. Rolandi saapakanna alt paiskus kahele poole paksu musta vedelikku. Olend viskles ja väänles pööraselt. Laskur surus saapaga veel tugevamini.

Laine rullus rannaliivale.

Kosˇmaari-homaari sõrad tõusid tollikese... paar tolli... värisesid ja langesid siis avanedes ja sulgudes.

Laskur tõstis saapa elukalt. Sakiline nokk, mis oli võtnud ta kehalt kaks sõrme ja ühe varba, avanes ja sulgus aeglaselt. Üks tundel lebas purustatult liival, teine tõmbles sihitult.

Laskur vajutas veel kord saapaga. Ja veel kord.

Ta lükkas urahtades kivi jalaga eemale ja kõndis piki eluka paremat külge, selle koorikut vasaku jalaga puruks trampides, nii et kahvatud soolikad tumehallile liivale paiskusid. Olend oli surnud, kuid see ei takistanud laskuril tööd lõpuni viimast, sest keegi polnud teda ealeski kõigi pikkade ja kummaliste aegade jooksul nii põhjalikult vigastanud, pealegi veel nii ootamatult.

Ta jätkas, kuni nägi eluka sodiks trambitud jäänuste vahel enda sõrmeotsa, küünealune täis valget tolmu mehega mustas kolgatal peetud palaverist, pööras siis pilgu kõrvale ja oksendas.

Laskur tuikus tagasi veepiirile nagu joobnu, hoides vigastatud kätt vastu särgiesist ja vaadates aeg-ajalt üle õla, et veenduda, kas elukas on ikka tõesti surnud – mitte nagu mõni herilane, kellele võib veel ja veel lajatada, kuid kes ikka edasi tõmbleb, olles küll uimaseks löödud, kuid mitte surnud; et elukas talle ei järgneks, küsides võõrkeelseid küsimusi oma surmavalt meeleheitlikul häälel.

Ta seisatas tuikudes poolel teel keset klibuvalli ja vaatas kohta, kus ta oli ärganud, püüdes juhtunut meenutada. Ilmselt oli ta uinunud tõusuvee joonel. Ta haaras maast oma koti ja räsitud saapa.

Ta nägi kuu ühtlases valguses teisi samalaadseid elukaid ja kuulis murduvate lainete vahele jäävatel viivudel nende küsivaid hääli.

Laskur taganes sammhaaval, kuni jõudis klibuvalli rohtukasvanud servale. Ta võttis istet ning tegi enda heaks kõik, mis oskas: kattis verejooksu peatamiseks paksu tubakapuruga sõrme- ja varbaköntide otsad, vaatamata teravale valule (kadunud suur varvas oli ühinenud sõrmede kisakooriga, ning seejärel vaid istus, jaheda õhu käes higistades ja mõeldes veremürgituse ja põletiku peale ning sellele, kuidas elada selles maailmas edasi ilma parema käe kahe sõrmeta (relvi käsitses ta võrdselt hästi mõlema käega, kuid muis asjus oli parem käsi olnud tublim); juureldes, kas eluka hammustuses võis olla ka mürki, mis juba praegu ta sisemusse sööbib; kaaludes, kas ta hommikut enam näeb.

VANG

I peatükk

Uks

Kolm. See on su saatuse arv.

Kolm?

Jah, kolm on müstiline. Kolm seisab otsiskelu südames.

Millised kolm?

Esimene on tumedapäine. Ta seisab röövi ja mõrva veerel. Temas pesitseb deemon. Selle deemoni nimi on HEROIIN.

Mis deemon see on? Ma ei tunne teda, ka mitte lapsepõlvejuttudest.

Ta üritas rääkida, kuid ta hääl oli kadunud, oraakli, Tähelibu, Tuultehoora hääl, mõlemad olid kadunud; ta nägi eikusagilt eikuhugi üht kaarti alla laperdamas, aina keerlemas ja keerlemas laisas pimeduses. Sellel irvitas paavian üle tumedapäise noore mehe õla; selle häirivalt inimlikud sõrmed olid surutud nii sügavale noormehe kaela, et nende otsad kadusid ihusse. Lähemalt vaadates nägi laskur, et paavian hoiab ühes neist klammerduvatest, kägistavatest kätest piitsa. Mehe, kelle turjal ta ratsutas, nägu näis väänlevat sõnatus õuduses. Vang, sosistas mees mustas (kes oli kunagi olnud mees, keda laskur usaldas, mees nimega Walter) semulikult. Tsipake häiriv, kas pole? Tsipake häiriv... tsipake häiriv... tsipake