Käsutasin Paabu alla kööki, jätsin Rejktise oma rummi leinama ja sikutasin Brunhilde koridori.
“Minge Koulu juurde tagasi ja öelge talle, et ma kohe tulen, mul on siin veel natuke vaatlusi vaja sooritada.”
“Te peaksite end mõnele doktorile näitama,” arvas Brunhilde. Tema hääles kõlas peaaegu, peaaegu ma kordan, naiselik kaastunne.
“Küll ma vastu pean. French kukub alati käppadele.”
“Sellisel juhul peaksite end näitama veterinaarile,” viskas Brunhilde ja kadus trepist alla.
Ma ise aga loivasin vaatama Parzifali tuba, mis asus koridori teises otsas. Leidsin ees lukustamata ukse ja täiesti segipaisatud ruumi, niipalju kui see oli lakoonilist sisustust arvestades võimalik. Kapiuksed olid valla, voodi segipööratud, sahtlid lahti, nende sisu – mõned käterätikud ja paar puulusikat – põrandale loobitud. Mida ma aga ei leidnud, olid kohvrid, riietusesemed, isiklikud asjad ja kõik muu, mida inimene tavaliselt reisu peale kaasa võtab. Mitte ainsatki. Selle tohu-
vabohu sees leidus aga midagi väga huvitavat. Põrandal vedeles üks
metallist konksjas ese, mis polnud midagi muud kui muukraud. Uurisin seda lähemalt – see polnud lihtsalt muukraud, vaid firma Björk & Björk toode, professionaalide riist, Ruotsi kuningliku politsei ametlik töövahend, parim muukraud, mida üks asjatundja kasutaks. Parzifali toa uks oli mõistagi avatud just selle riistaga, muukimisjäljed olid selgelt näha.
Mõne aja pärast koperdasin trepist alla ja olin ilmselt nii oimetu, et ei märganud, kus ma täpselt istet võtsin. Alles siis, kui Paap minu juurde ilmus, saba liputas ja küsis, kas ta võib peremehele midagi pakkuda, sain ma aru, et olin sammunud läbi fuajee ja jõudnud Internatsionaal-Kontinentaaliga külgnevasse restorani Kaerakott.
“Too mulle õlut, Sinihabe,” käskisin ma teda. “Kilgivere oma. Kõige külmemat. Siva!”
“Selge, kõige paremat peremehele,” kummardas Aap ja tegi sääred. Järgmisena astus aga restorani uksest sisse Koulu ise, kes mind nähes rõõmsalt naerma pahvatas.
“Su pea on siis ikka veel ühes tükis,” hüüatas ta. “Brunhilde jutu järgi vajasid sa kiiret kokkusidumist.”
“Palun pane endale kirja, et ma olen saanud sinu orjuses olles järjekordse tervisekahjustuse. Kannatada sai minu kõige delikaatsem, õrnem ja väärtuslikum organ — pea. Rääkimata moraalsest kahjust. Et kui kunagi tuleb tasumise tund...”
Koulu takseeris mu muhku. “See pidi üsna kõva kops olema. Kui praegu su pea ümbermõõt võtta, siis teeksid sa kõigile semiootikutele pika puuga ära. Lõhnab selle järele, nagu oleks sa millelegi liiga tähtsale jälile sattunud.”
“Minu põuetaskust on varastatud semiootikute käest tagasi saadud kviitungid ja ka kasutamata sooduspaketid ja igasugu muu pahn, milles pole mitte midagi väärtuslikku. See tähendab, et need olid küll raha ekvivalendid, aga ainult minu käes.”
Koulu istus ja tõsines. “Ja muud midagi?” küsis ta. “Ainult need kviitungid on varastatud?”
Ma raputasin pead ja sain kohe aru, et see oli viga. “Kõik muu on alles. Raha on alles, piip, sigaretid, võtmed, auguraud, pudeliavaja.”
“Milleks sa augurauda kaasas kannad?”
“Tuli ju semiootikute kviitungeid augustada. Et ametlikum välja paistaks. Ma ei saa aru, milleks oli vaja neid kviitungeid pätsata, need on ju täiesti süütud ja kasutud.”
“Väga huvitav,” mõmises Koulu. “See on väga huvitav, kas tead.”
“Mis asi on huvitav?”
“Et need on kasutud.”
Saabus Paap õllega ja ma käsutasin ta kohe Koulule uut tooma. Võtsin lonksu ja surusin seejärel külma kannu vastu muhku. Koulu jutustas senikaua oma toimetamistest. Ta oli vestelnud lühidalt Brunhildega, kuid polnud kuigivõrd targemaks saanud. Naine oli öelnud, et ta tõepoolest tundis magister Gulliveri, kuid põgusalt. Tema töö oli Gulliver küll maha teinud, ent see polnud tõesti olnud suurem asi töö. Kui Gulliverile oli tundunud, et Brunhilde austab sügavalt tema intellekti, siis oli tegemist olnud soovmõtlemisega. Naine ei kandnud Oxenfurthi magistri peale vimma, kuid ka sügavast austusest olid lood kaugel. Kui Koulu ja Brunhilde olid oma vestluse lõpetanud, saabus Neeme ja tema käest kuulis Koulu, et Parzifali olla nähtud Suurõpilas luusimas. Ent endiselt oli Müncheni teadlane kadunud ja Leibo nuhkimised polnud seni tulemusi andnud.
“Ja mis selle rummiga oli?” uuris Koulu.
“Ma mõtlesin ühe punnsuutäie võtta, tunnistan. Aga ei jõudnud. Keegi lajatas mulle pähe. Neetud, see pidi olema Rejktis! Ma käänan sellel lõngusel kaela kahekorra...”
“Ära ärritu,” sõnas Koulu. “Katsume rahulikult analüüsida. See pauk anti sulle siis, kui ma olin kõik semiootikud koplist välja lasknud. Igaüks neist võis tulla hotelli ja avastada sind Rejktise toas nuhkimas. Ta sooritas kiirelt oma löögi, vabastas sind kviitungitest ja...”
“Muukis sisse Parzifali tuppa ja paiskas selle segi?” Koulu tegi suured silmad ja ma seletasin talle, mida ma olin von Brauningi toast eest leidnud.
“Ja mitte ühtegi kohvrit?” ümises Koulu mõtlikult.
“Ei ainsatki. Keegi on seal tuhlanud ja midagi otsinud.”
