Sõber rohusegaja Vallikraavi tänavast tõusis püsti, kohendas prille ja prisket sigarijunni suus ning teatas: “Jah. Tõepoolest, French seda täna minult küsis ja minu vastus on, et tõesti-tõesti on kõige parem ja sagedamini kasutatav rohi käekõrvetiste vastu üks ussimürgist segatud määre. Kui seda aga parajas koguses inimesele sisse sööta, siis võib see esile kutsuda kangemat sorti mürgituse. Küll mitte surma, aga äärmiselt ebameeldivad tagajärjed: kõhulahtisus, pisted, pööritus,

iiveldus, peavalu.”

“Tänan, Aap, sa võid istuda.”

“Magister Parzifal?” küsis Päivi. “Kas tema siis?”

“See sai olla ainult tema. Ma ei taibanud tema iseloomu esialgu õigesti tõlgendada, hedonismi taga peitus kibestunud hing, äpardunud keemik ja tunnustamata semiootik. Kas keegi on tema töödest kunagi midagi kuulnud? Ei ole. Keemikuna teadis ta väga hästi, millist mõju ussimürgist salv inimesele avaldab. Mida ta aga ei teadnud – ja Burgundia Kroonis õhtusöögil kuulis ta ainult seda, et Gulliveri ei tohi hirmutada, sest tal on nõrk süda –, oli see, et see mees on elav apteek, ta lausa pulbitseb kõiksugustest mürkidest ja rohtudest. Nii et ussimürk ei avaldanud soovitud tagajärge, see ainult tekitas Gulliverile mõningaid kergeid tervisehäireid, kuid mitte niivõrd, et Parzifal oleks saanud rahulduse sõnade eest “paavian, paksmagu ja germaani barbar”. Ta otsustas uuesti proovida, sedapuhku sofistlikumalt ja põhjalikumalt, ning otsustas Gulliveri poologaraks ehmatada. Kuidas me seda teame? Fräulein, palun.”

Brunhilde tõusis püsti, kohendas kergelt oma soengut ja pomises. “Nii see oli. Simmani ajal nägin ma teda ennemuistsete aegade muuseumi ukse taga. Ta nõudis, et ma ta korraks sisse laseksin, tal olevat huvi Maavalla ajaloo vastu. See soov oli kellaaega arvestades võrdlemisi ebatavaline, aga...”

“Aga te ei soovinud skandaali, kuna ta oli purjus ja lasite ta sisse.”

“Nii see oli. Kas ma olen nüüd kaasosaline?”

“Mitte juhul, kui te ei teadnud, mida ta muuseumist otsib. Võite istuda, Brunhilde. See oli teist mõnevõrra vastutustundetu, tõsi küll, aga minul pole õigust teie üle kohut mõista.”

Nende armulike sõnade saatel lasin ma Brunhildel taas istuda, tundes, et olin saavutanud revan‰i Burgundia-Würrtembergi mängu eest ja et edaspidi peab ta silmis minuga suheldes alati veiklema kohmetusläige.

“Muuseumis, muide, on ka küünlad. Üks neist oli puudu,” jätkasin ma siis. “Edasist pole raske seletada. Kibestunud ja kiuslik isand Parzifal marsib tagasi võõrastemajja. Tema omanduses on muukraud – mis muud, kui et see näitab jälle, milline tema tõeline iseloom oli – ja siis, kui kõik on vaikseks jäänud, hiilib ta magister Gulliveri ukse juurde, muugib selle lahti ja etendab talle lugu koerakoonlase kummitusest. Kindlasti ei soovinud ta Gulliveri surma – meenutame, et ta ei teadnud, kui haige Gulliver tegelikult oli. Ilmselt lootis ta magistrit vaid kõhulahtisuseni ehmatada. Nähes aga, et Gulliver on surnud, ehmus ta ise, sattus paanikasse ja unustas koristada enda järelt äraandliku küünla jäljed. Hommikul tuleb ta restorani, endiselt ähmis ja endast väljas. Ta joob palju ega julge jääda ootama ülekuulamist minu ja Kouluga. Seevastu haub ta välja kavala plaani. Ent kõigepealt peab ta viima kolju tagasi muuseumi, enne kui selle puudumist märgatakse. Miks ta ei viska seda ära? Vastus on lihtne: sellise tähelepanuväärse eseme puudumist pannakse kindlasti tähele ja fräulein Brunhilde näol on meil tegemist tunnistajaga, kes teadis, et just Parzifal käis eile muuseumis. Niisiis tõttab ta siit kohe tagasi Suurõpilasse ja paneb koerakoonlase kolju oma kohale tagasi. Siiski, ta kiirustab ja unustab selle korralikult kinnitada, rääkimata sellest, et piiluda selle sisse ja märgata küünlatahma jälge. Hoolimata Suurõpilas valitsevast sagimisest, näeb teda Neeme.”

“Tõesti, tõesti, tõsi see on,” kostis Neeme. “Vilksamisi märkasin teda näituse poolt tulemas.”

Ma jätkasin halastamatult: “Parzifal Lockhardt von Brauningi järgmiseks mureks on Tarbatust märkamatult jalga lasta.”    

“Ot-ot,” hüüdis korraga Leibo, kes näis üht-teist mu alemannikeelsest jutust siiski mõistvat. “Kas see oli siis see paks karvanäss või? Ma ju ütlesin seda kohe, ütlesin juba hommikul. Mida ma teile rääkisin, ah?” Leibo hakkas nihelema ja kätega vehkima. Tema detektiivivõimeid oli alahinnatud.

“Muidugi oli sul kohe õigus, Leips,” rahustasin ma teda.

“Kus ta siis nüüd on?”

“Ma kohe jõuan selleni. Niisiis mõtleb ta välja kavala plaani. Kohe jalga lasta ta ei saa, see tõmbaks kohe kahtluse temale ja pealegi polegi tal kuhugi jalga lasta. Ta läheb jalutama ning mainib siin ja seal, et teeb aega parajaks, nagu ootaks ta kedagi. Siis ruttab ta tagasi hotelli – sel ajal hakatakse teda juba otsima –, et seal oma tuppa sisse muukida, see segamini pöörata ja jätta mulje, nagu oleks keegi midagi otsinud. Kõik ühesõnaga selleks, et kahtlust endalt eemale juhtida. Tal veab, Paapu pole kusagil näha, küll aga olen mina. Ta märkab mind ja hiilib vaikselt ligi ning valab mulle oma rauast jalutuskepinupuga vastu pead.