JÄRJEJUTT (4): Bernard Werber: Meie isade isa
Florent Pellegrini hakkas ukse poole minema, et noort keskkonnaajakirjanikku lohutada, kuid boss hoidis teda tagasi.
“Las ta olla. Kui ta on enesehaletsuse lõpetanud, tuleb ta tagasi. Mis tal muud üle jääb. Järgmine.”
Ghislain Bergeron tõstatas keskkoolides valitseva hirmu teema. Paljud õpetajad elasid õpilaste hirmuvalitsuse all, sest nood tõid üha sagedamini kooli kaasa sakilise teraga nuge või salapüstoleid.
“Iga kord, kui õpetaja paneb halva hinde, peab ta arvestama lõhutud autokummide või koguni surmaähvardusega. Nii paljude närvid ütlevad üles, et valitsus avas äsja üheksanda puhkekeskuse kurnatud pedagoogide tarvis.”
“Teema on suurepärane. Pealegi on lehetellijate seas arvestatav protsent õpetajaid.”
Kui käes oli laia haardega ajakirjaniku Kevin Abitboli kord, pakkus too välja saja rikkaima prantslase nimekirja.
Sama teemat oli küll vaevalt kuu aega varem käsitletud, kuid inimestele meeldis teada, keda kadestada, ja seega kindlustas see alati müügiedu.
Nimekiri riskivabadest teemadest, mille peale võis kindel olla, oli järgmine: värsked vallalised, vabamüürlased, kinnisvarakriis ja loomulikult sada kõige rikkamat prantslast. Neile järgnesid kohe uued salenemisdieedid, jumal ja teadus, seljavalu ja prantslaste seksuaalsus.
Iga kord, kui ajalehte tabas müügilangus, võeti appi mõni neist vankumatutest väärtustest. Ja praegu oli just lugejatest suur puudus. Ametlikult süüdistati kõikjale ulatuvat televisiooni. Mitteametlikult põeti aga seda, et konkureerivad ajakirjad olid juba mõnda aega pakkunud märksa ahvatlevamaid esikülgi. Nagu vallalised vabamüürlased või jumal ja prantslaste seksuaalsus. Enam polnud aega kõhelda, kas võtta raskekahurvägi välja või mitte. “Sada kõige rikkamat prantslast” sobis suurepäraselt.
Rahulolevalt palus peatoimetaja jätkata ja pöördus teadusajakirjaniku Franck Gauthier poole. Too pakkus teemaks “Kas homoseksuaalsus on päritav geen?”. Ta selgitas, et ühe Ameerika laboratooriumi põhjalikud teadusuuringud rääkisid selle poolt. “Teadus”, “põhjalikud”, “Ameerika laboratoorium” – kolm väidet, mis muutsid mis tahes teema usutavaks.
Ometi tõstis Florent Pellegrini käe.
“Ee… Päritav geen? Franck, ma pole küll teadlane, kuid mulle on jäänud mulje, et… homoseksuaalid ei saa järglasi.”
Paarikümne kohalviibiva ajakirjaniku seast kostis summutatud naerupahvakuid. Rõõmupuhang ärritas peatoimetajat.
“Suurepärane teema,” raius ta. “Meie publiku seas on palju homoseksuaale, kes tõttaksid kohe seda artiklit lugema. Kas või üksnes selleks, et teada, kas see on tõsi või mitte.”
Rahulolev Franck Gauthier otsustas tutvustada oma uut praktikanti. Ta selgitas, et Lucrèce Nemrod on õppinud ühe Põhja-Prantsusmaa päevalehe juures, mille peatoimetaja soovitas teda soojalt.
Christiane Thénardier mõõtis värsket töötajat pealaest jalatallani, peatudes möödaminnes lopsakal rinnal. Kauemaks jäi tema pilk ka pikale punasele kräsus juuksepahmakale. Ülemuse enda juuksed olid lühikesed ja plaatinablondiks värvitud. Kohe suhtus küps emane noorde emasesse kui rivaali. Mitmekülgne ninakaudne informatsioon kinnitas seda esimest muljet. Lucrèce Nemrod lõhnas värskete hormoonide järele, samas kui Christiane Thénardier oli sunnitud endale ohtralt vänget parfüümi piserdama.
Peale selle iseloomustas Lucrèce Nemrodi loomulik graatsia. Kuid kõige talumatum oli ülbe pilk, mis ülemust tema enda territooriumil trotsis.
Christiane Thénardier hoidis end tagasi. Talle meenus üks Pellegrini artikkel, kust ta oli lugenud, et kui naistevanglasse saabub kaunis vang, tormavad vanemad olijad talle kallale ja kratsivad näo suhkrukuubiku äärega katki. Miks just suhkru? Sest armid, mis sellest kõvast maiusest jäävad, ei parane kunagi.
“Piirkondlikud päevalehed on mõnikord tõepoolest suurepäraseks kooliks,” möönis ülemus targutavalt. “Mis teemat ta meile pakub?”
Lucrèce Nemrod tõusis püsti.
“Kui ma hommikul oma korterist väljusin, märkasin minu all asuva korteri ees rahvasumma. Mõrv. Politsei oli juba kohal. Majanaaber oli tapetud kirkahoobiga kõhtu sel ajal, kui ta vannis viibis.”
Peatoimetaja süütas uue sigari, mis ähvardas kustuda, ja saatis suitsupahvakuid igasse ilmakaarde, nagu tahaks meelde tuletada, et tema võimuses on mürgitada kõik ümberkaudsed kopsud, ilma et keegi talle vastu hakkaks.
“Kui tegemist on mõrvaga, jääb see Florent Pellegrini pädevusse.”
“Ohver on tuntud. Professor Pierre Adjemian, maailma üks tähtsamaid inimpaleontolooge. Tema eesmärk oli leida puuduv lüli.”
“Mis asi?”
“Puuduv lüli. Algupärane müsteerium. Ühel päeval sai ahvist inimene. Kuid sellele eelnes üleminekuperiood. Teadlased viitavad sellele vahepealsele olendile kui puuduvale lülile. Professor Adjemian pühendas kogu elu puuduva lüli otsinguile ja ma olen veendunud, et mõrva ei sooritanud juhuslik mööduja, nagu politsei arvab, vaid et professor tapeti tahtlikult, kuna ta oli müsteeriumi lahendanud ja valmistus seda maailmale teatavaks tegema.
Järgneb
