Vaha ja muukraud, hiljem ka koerakoonlase pealuu, kõik need olid hoolikalt meile ettesokutatud asitõendid, võltsasitõendid.”    

“Aga ikkagi. Miks ette võtta nii suur vaev Parzifaliga? Ta oleks võinud ju lihtsalt öösel hiilida vaikselt Gulliveri juurde ja ta surnuks ehmatada. Poleks mingit Parzifali tarvis läinud.”

“Ahhaa,” ümises Koulu. “Jah, nüüd me jõuamegi suure illusiooni juurde. Sa küsid, et miks Brunhilde mõtles välja Parzifali? Vastus on väga lihtne: Parzifal Lockhardt von Brauning oli tema alaline “teine mina”. See paks, karvane, ropendav ja viinalembeline Müncheni teadlane oli tolle naise väljaõpitud ja ammu kasutusel olnud maskeering. Kui sa meenutad, siis näed, et Brunhildes oli niigi alati midagi mehelikku, kerge tahumatus, jõulised ja rohmakad kehajooned. Umbes nagu sina hüppad ümber parun Pineroloks. Kahtlemata pole Parzifal olnud alati Müncheni semiootik, ta võis olla kas Bremeni raehärra või Leverkuseni pankur. Jah, French, sa kohtasid nüüd endale võrdväärset ümberriietamisgeeniust ja näitlejat.”

“Ikkagi on seda raske uskuda.”

“Pane ennast nüüd kõigi nende olukorda, keda sa oled Pinerolona lollitanud.”

“Aga mina olen mees. See naine riietas end ümber meheks. Ja meie keegi ei märganud!”

“Järelikult oled sa kohanud endast paremat ümberriietamisgeeniust ja osavamat näitlejat.”

Ma ohkasin ja võtsin tilgakese porti. See kiheles mõnusalt hammaste vahel. Hiljutine surm ja mulle osaks saanud alandus olid jälle sammukese kaugemal.

“Me tulime Brunhildega sinu juurde siis, kui kõik semiootikud olid juba ära käinud. Siis Brunhilde kuuliski, et siin on keegi Gulliver, kes päris-von Zeitzi tunneb ja tahab temaga meeleheitlikult kokku saada. Ei saa välistada, et nende kahe vahel oli ka midagi intiimsemat toimunud. Kiirus, millega Brunhilde otsustas, et Gulliver peab surema ja Parzifal lavale astuma, näitab, et ta oli tõeliselt professionaalne ja oma tööle pühendunud agent. Fanaatik, aga Leegionis ongi kõik fanaatikud. Ta jooksis koju, et mõne aja pärast Parzifalina sinu ette ilmuda.”

“Aga ikkagi milleks? Miks mitte lihtsalt ja vaikselt Gulliver kõrvaldada.”

“Esiteks ei olnud tal võimalik Brunhilde von Zeitzina kuidagi semiootikutele ligi pääseda.

Sina hoidsid neid Suurõpilast eemal ja muidugi ei tohtinud ta end von Zeitzina neile näidata. Mõrv pole lihtne, French, see nõuab kavandamist ja eeltööd. Ta ei saanud olla kindel, et üks katse Gulliveri hirmutada annab tulemusi. Ja odapiste või padi näole – vaja on kahtlusalust. Kui ta oleks öösel Gulliveri juurde hiilinud ja poleks hirmutamine meest tapnud, oleks tal vaja läinud teist viisi, aga seda ei pruukinud enam tulla. Aga kui ta oleks magava Gulliveri padjaga lämmatanud näiteks, siis oleks vaja läinud kahtlusalust. Aegupidi oleksime me tõeni jõudnud, elimineerinud ülejäänud semiootikud ja vaadanud laiema pilguga, hakanud tema tausta vastu huvi tundma. Muide, esimene katse mürgitatud pudruga ei andnudki tulemusi, Gulliver oli ju elav apteek, ja siis otsustas Brunhilde proovida ehmatamisega. Palju võikama ehmatamisega, kui mingi nurga tagant “uhhuutamine”. Kui Gulliver poleks surnud, siis ehk oleks käiku läinud padi või pistoda. Kuid tal oli vaja “süütut” mõrva, sellist, mille oleks saanud kerge vaevaga ettevaatamatuse arvele ajada. Niisiis otsustas ta lavale tuua isand Parzifali, kelleks ümberriietumine ja kellena esinemine ei valmistanud talle mingit vaeva.”

“Aga ta tegi vigu. Midagi pidi ju teda ära andma.”

“Jah. Tuleta meelde stseeni Parzifali ja Gulliveri vahel, kui nad riidu läksid. See oli tema esimene ja suurim viga. Muidugi ei taibanud ma seda kohe, esialgu tundus selle stseeni juures kummaline ainult see, et Parzifal nii kiiresti ägestus. Nagu sa seda mulle jutustasid, tekkis mul mulje, et Parzifal ju lausa noris tüli. Akadeemikud ei karga niisama teistele lihtsalt kraesse. See oli kummaline, asja eest teist taga niimoodi tüli kiskuda. Nagu oleks Parzifal tahtnud meelega endale hankida motiivi mõrvaks – või siis vähemalt ehmatamiseks, mis kogemata surmaga lõpeb. Kuid Brunhilde viga oli selles, et ta nimetas Gulliveri hüpohondrikuks.”

Ma nipsutasin sõrmi ja tõmbasin hüüatades portveini hingekurku. “Neetud! Kuidas ma seda ei märganud.”

Koulu noogutas. “Jah. Sina olid nimetanud Gulliveri hüpohondrikuks minu ja Brunhilde kuuldes. Keegi teine tema tervisehädadest ei teadnud, peale Rejktise, kuid nagu me teame, ei kõnelenud Rejktis restorani tulekul Parzifaliga sõnagi Gulliverist. Ja Gulliver ja “Parzifal” kohtusid siin esimest korda. Kuidas siis oskas Parzifal teda hüpohondrikuks nimetada? See oli Brunhilde keelevääratus, ta pingutas ägestumist teeseldes üle.”

“Aga see ei saanud olla veel sinu jaoks kaljukindel tõend.”

“Ei olnudki. Ma panin selle esialgu lihtsalt kõrva taha, et Parzifalilt küsida, kuid juhust selleks ei saabunudki. Me kuulasime üle teised semiootikud ja ei saanud kuigivõrd targemaks. Jah, neil võis olla põhjusi Gulliveri vihata, kuid ikkagi tundusid need liiga tühised mõrvaks. Ma tegin seejärel ühe tabeli, kus mis ajal keegi oli ja kui ma seda analüüsisin, siis hakkas silma, et Brunhilde ja Parzifal polnud kunagi ühel ja samal ajal olemas. Näed, siin see on.”