JÄRJEJUTT (5): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Ilmselt oleks neil läinud raskeks saadikutele seletada, kes andis konkreetselt käsu värvata Vene sõjaväelasi ja käskis pommitada Groznõid. Nüüd teame, et sõdureid ajas üle riigi Stepasˇini käsul kokku FSK ja pommitamiskäsk tuli kaitseministeeriumist.
8. detsembril teatasid tšetšeenid, et nende käsutuses olevate andmete põhjal kavatsevad venelased peatselt alustada maismaaoperatsiooni, viies oma väed Tšetšeeni vabariigi territooriumile. 9. detsembril Moskvas peetud pressikonverentsil esines duuma föderatsiooni- ja regionaalpoliitika komisjoni esimees, Vabariikliku Partei juht Vladimir Lõssenko avaldusega, kus ta teatas oma kavatsusest teha järgmisel riigiduuma istungil ettepanek tagandada kogu valitsus. Ent juba 8. detsembril jõudsid Dudajev ja opositsioon riigiduuma Tšetšeenia olukorra reguleerimise komisjoni töögrupi vahendusel kokkuleppele, et 12. detsembril kell 15 algavad Vladikavkazis kolme osalise läbirääkimised. Föderaalide poolt pidid kõnelustest osa võtma kaksteist inimest eesotsas rahvuste ja regionaalpoliitika ministeeriumi aseministri Vjatsšeslav Mihhailoviga. Groznõi planeeris saata üheksaliikmelise delegatsiooni majandus- ja rahandusministri Taimaz Abubakarovi juhtimisel. Opositsiooni esindas prokurör Bekh Bashanovi kolmeliikmeline delegatsioon. Arutlusaineks oli Venemaa ja Tšetšeenia vahelise konflikti lõpetamine ja normaalsete suhete taastamine. Opositsiooniga kavatseti rääkida vaid relvade loovutamisest. Võimalused säilitada rahu suurenesid järsult ning “sõjaparteil” jäi napilt aega, et midagi ette võtta. Ja seda nad ka tegid.
Kuna kõnelused olid kavandatud 12. detsembrile, pidi maismaaoperatsioon algama kindlasti üheteistkümnendal. Hiljem olnuks sõja alustamist raske mõistlikult seletada. Ja nii ületasidki Vene väed 11. detsembril Tšetšeenia piiri.
Esimestel sõjapäevadel teatasid venelased, et tšetšeenid sisulist vastupanu ei osuta ning armeel kaotusi pole.
“Mu keel on mu vaenlane.” Juba 13. detsembril pani Soskovets paika oma edasise tegevuse. “Tšetšeenia olukorra normaliseerimiseks on eelarvest vaja eraldada umbes triljon rubla,” teatas ta ajakirjanikele (see raha oli plaanis esmalt eelarvest eraldada ning siis vaikselt ja plaanipäraselt oma taskusse ajada). “Tuleb hoolsalt jälgida,” teatas ta, “et kogu raha jõuaks abivajajateni ega läheks poolel teel kaotsi.” Praegu teame, et poolel teel see tõesti kaotsi ei läinud, kogu raha pandi juba Moskvas huugama.
Soskovets rõhutas ka, et Moskvas ja teistes Venemaa linnades elavat tšetšeeni kogukonda ei tuleks vaadelda kui potentsiaalseid terroriste. Huvitav väide, enne seda ei tulnud kellelegi pähe tšetšeene terroristideks pidada. Ühtegi terrorirünnakut polnud ju veel toimunud. Veelgi enam, sõda ei olnud ka veel päris sõda, seda serveeriti esialgu kui paljast miilitsaaktsiooni. Esialgu polnud ka suuremaid kaotusi. Aga esimene asepeaminister kardab juba terrorit. Kui Soskovets veel tagatipuks teatas, et Venemaa territooriumil elavate tšetšeenide vastu ei rakendata mingeid diskrimineerivaid meetmeid ja kedagi ei deporteerita, siis oli kohe selge, et peatselt on oodata massilist diskrimineerimist ja ebaseaduslikke deporteerimisi.
Oli selge, et Venemaa kavatseb sõdida kogu tšetšeeni rahva vastu. Saades väga hästi aru, kuhu “sõjapartei” tüürib ja kuhu see avantüür Venemaa viib, tegi Pridnestrovjes baseeruva 14. armee ülem kindral Vladimir Lebed terava avalduse.
“Tšetšeeni konflikti saab reguleerida vaid rahumeelsete meetoditega,” teatas ta telefoniintervjuus Tiraspolist. “Seal on kordumas Afganistani variant. Me riskime astuda sõtta kogu islamimaailma vastu. Üksikvõitlejad võivad lõputult süüdata meie soomukeid ja tappa ükshaaval meie sõdureid. Astume Tšetšeenias sama reha otsa mis Afganistaniski ja see on väga kurb. Tugevalt kindlustatud ja suure sõjamoonavaruga Groznõi võib väga kaua meie vägede rünnakuile vastu pidada”. Lebed teadis, et Dudajev kamandas enne presidendiks saamist strateegiliste pommitajate diviisi ja oli koolitatud mõtlema globaalselt. Rumalaid seal ei hoitud.
14. detsembril viidi Moskva üle poolsõjalisse seisukorda. Moskvalasi hirmutati peatselt algava terroriga. Siseministeerium tugevdas linnale elutähtsate asutuste valvet. Mitme asutuse ette ilmusid automaatrelvadega varustatud miilitsad. Siseministeerium teatas, et rakendatakse tugevdatud julgeolekumeetmeid, et ära hoida peatselt Groznõist saabuvate terroristide võimalikke rünnakuid.
Algasid esimesed haarangud kahtlastele “terroristinäoga” tšetšeenidele. 13. detsembri õhtul peeti Praha restorani juures kinni ja toimetati 5. miilitsajaoskonda Groznõi linna elanik Israel Getijev, kes oli ennast ilutulestiku petardide plahvatustega lõbustanud. Esialgu ajasid sellised teated veel naerma. Kuid samal õhtul tuli teade, et Tsˇetsˇeenias loetakse langenuid juba sadades. Ja seda kolmandal sõjapäeval. Naerutuju hakkas kiiresti kaduma.
