JÄRJEJUTT (5): Bernard Werber: Meie isade isa
Teda taheti vaikima sundida. Nii et pakun teile artiklit, mis käsitleks uuemaid teadusavastusi meie päritolu kohta ja uuriks samal ajal professor Adjemiani surma. See oleks justkui paleontoloogiline kriminaallugu.”
Peatoimetaja ei vastanud kohe. Ta võttis kirjutuslaualt tillukese giljotiini, lõikas ära sigariotsa, mida oli liiga nätsutatud, silmitses uuesti praktikanti ja otsustas, et too on ikka liiga kena.
“Ei.”
“Mis mõttes ei?”
“Ei. Teie teema ei huvita mind.”
“Huvitav, miks?” ei jätnud Lucrèce järele.
“Ma ei tea, kas asi on teie nooruses või selles, et olete töötanud üksnes maalehes, kuid teil on meie ametist natuke naiivne ettekujutus. Nädalalehes pole võimalik käsitleda nii värsket teemat nagu teadlase surm. Me jääme päevalehtedega võrreldes niikuinii hiljaks. Pealegi olen kindel, et juhtumit on päevalehtedes juba laialdaselt käsitletud.”
Franck Gauthier kinnitas, et oli tõepoolest päevalehtedest juba mitut professor Adjemiani järelehüüet lugenud.
“Pealegi pole see tüüp meedia silmis piisavalt huvitav. Näitleja, laulja, supermodell – ainult nemad pakuvad laiemale publikule huvi. Teadlase surm on tühine sündmus.”
Lucrèce Nemrodi smaragdroheline pilk sukeldus ülemuse pruunidesse pupillidesse.
“Sellepärast ma ju teengi ettepaneku laiendada teemat uurimuseks, mis võtaks kokku teadustöö inimkonna päritolu kohta. See on üks kolmest tähtsast küsimusest, mille igaüks peaks endale esitama. Kes me oleme? Kuhu me läheme? Ja… kust me tuleme?”
Peatoimetaja oli üsna rahulolev, et oli sundinud nukukest enesevalitsust kaotama. Pühvlinahast bossitugitoolis lösutades piisas tal teha viimane mõõgatorge.
“Ärge olge nii ülbe, kullake. Ma olen kangemaidki tegelasi kui teie paika pannud. Teid ei peaks vaevama mitte need kolm küsimust, vaid üksainus: “Kust leida teema, mis peatoimetajale meeldiks?””
Publikut läbis naer, sest tundes pinget tõusmas, väljendasid kohalviibijad sel viisil täielikku toetust kehtestatud korrale.
“Ja punkt!” sosistas Maxime Vaugirard pisut liiga valjult.
“Aga…” proovis Lucrèce vastu vaielda.
Franck Gauthier otsis kingakontsaga hoolealuse varbaid ja astus neile nii kõvasti, kui suutis, et teist vaikima sundida. Hoop mõjus elektrilöögina ja neiu hakkas õhku ahmima, suu ammuli, ega suutnudki lauset lõpetada.
“Järgmine ettepanek!” teatas ülemus, et vestlus lõppenuks kuulutada.
Pärast koosolekut tavatsesid ühiskonnarubriigi ajakirjanikud kohtuda Elsassi kohvibaaris, mis asus kohe toimetuse all. Kõik tellisid kannu õlut. Üks kann järgnes teisele, kuni kõigi pilk oli kergelt häguseks muutunud. Nad kogunesid ümber Lucrèce Nemrodi, kes ei jäänud teistele õllejoomises sugugi alla.
“Ole ettevaatlik,” soovitas Franck Gauthier. “Ei tasu niiviisi vastata. Thénardier on äge mutt. Kui ta on juba sinu suhtes negatiivse hoiaku võtnud, paneb ta sind pidevalt proovile.”
“Ta arvab, et kui teda enam ei kardeta, kaotab ta ka austuse. Eelmisel aastal sundis ta ühe tüdruku oma kohast loobuma, alandades teda järjekindlalt igal koosolekul,” ütles Kevin Abitbol.
“See on tema julm külg. Põhjendamatu julmus on tõeliste ülemuste luksus,” mainis Maxime Vaugirard teadjalt.
Hoolimata satiirilistest artiklitest, kus ta pilkas kõiki inimnõrkusi, oli Maxime Vaugirard vastuolulisel kombel ülemustega alati eeskujulikult koostööaldis olnud.
“Sellepärast teda austataksegi,” ütles lõpetuseks Ghislain Bergeron, kes ihkas ülemuse pailapse kohta, mille oli saavutanud Vaugirard.
“Sel juhul on parem, kui ma toimetusest lahkun,” sõnas Lucrèce Nemrod süngelt.
“Oh ei, kui sa lõpetad oma kangekaelse suhtumise, läheb kõik hästi,” vastas Franck Gauthier. “Sa oleksid võinud ükskõik missuguse ettepaneku teha, ta oleks selle ikkagi tagasi lükanud – lihtsalt sellepärast, et talle meeldib uustulnukaid paika panna. Eriti naisi. Talle ei meeldi naised. Aga ma tean Thénardier’d hästi, ta plahvatab ootamatult, kuid unustab kiiresti. Nii et jäta parem see puuduva lüli lugu ja vali mõni muu teema. Midagi sellist nagu “kas tallaaluseid soolatüükaid tasub eemaldada”. Sellest laseb ta kindlasti kirjutada. Pealegi on see just selline artikkel, mis teda huvitaks.”
Lucrèce Nemrod vaatas oma kaaslasi.
“Vaesekesed, kas ta on teid tõesti nii ära hirmutanud? Ma ei saa teist absoluutselt aru! Kas te päriselt ei taha teada saada tõde inimkonna tekke kohta?”
“Ei,” tunnistas Ghislain Bergeron.
“Mina ka mitte,” möönis Florent Pellegrini. “Minu isa oli joodik. Ta kloppis mind iga kord läbi, kui purjus peaga baarist koju tuli. Ma ei taha mitte midagi teada isikutest, kes ta sigitasid. Nad olid kindlasti veelgi hullemad.”
Lucrèce Nemrod lõi peopesaga vastu lauda.
Järgneb
