Nüüd oli aasta 2002. Pärast helistamist kutsus Tanja mu endale külla ja tema kodu osutus sellekssamaks suureks korteriks Moskva kesklinnas, peaaegu Kremli müüri ääres. Korter on lage ja kuidagi teistsugune kui varem. Tehtud on suurepärane remont, kõik on ümber ehitatud, maja on täis topitud moodsaid olmeseadmeid, kuulsate maalide häid reproduktsioone, vanaaegset mööblit – kvaliteetseid võltsinguid. Tanja on peaaegu 50-aastane, tema nahk on nooruslik ja terve, riietus ere, ta räägib valjusti, kindlalt ja ausalt ning naerab palju, kuid kortse see tema näole ei tekita. Saan aru: ta on teinud plastilise operatsiooni. Mõtlen omaette: näe, on välja ujunud ja rikkaks saanud – vaesed meil plastilisi operatsioone ei tee, see on liiga kallis, ning seetõttu on vaese naise iga kohe näha.
“Kas Andrei on rikkaks saanud?” arutlen endamisi. Tanja käib vabalt mööda tube – varem, kümme aastat tagasi eelistas ta siin sosistada ja istuda ühes toanurgas, et hõimlastega mitte kohtuda.
“Ja kus kõik teie omad on?”
“Kohe räägin, ära ainult pikali kuku – nüüd on see kõik minu oma.”
“Sinu oma? Õnnitlen. Kus siis nemad elavad?”
“Kohe-kohe, kõik järjekorras.”
Tuppa astub umbes Tanja poegade vanune meesiludus. Viimati nägin ma tema poegi poisikestena ja seepärast pahvatan: “Kas see oled tõesti sina, Igor?”
Igor on Tanja ja Andrei vanem poeg, kes peaks nüüd olema 24–25-aastane.
Tanja naerab kogu südamest. Kõlavalt, edevalt, lõbusalt. Nooruslikult. Ebatanjalikult.
“Minu nimi on David,” ütleb tumedalokiline vasikasilmadega noormees mahedalt ja suudleb Tanja hoolitsetud kätt – aga mina mäletan tema käsi teistsugustena, suurest tundide kaupa pesupesemisest (pesumasinat polnud) vintsutatud käsi, millega Tanja pühkis minu köögis oma nutunägu. David taganeb aeglaselt kuhugi korteri sügavustesse: “Ma ei sega teid, tüdrukud...”
Tüdrukuid meenutame me kõige vähem.
“Hästi, räägi nüüd lõpuks! Paljasta oma nooruse ja heaolu saladused!” palun ma vana sõbratari. “Kus kõik sinu omad on?”
“Nad ei ole enam minu omad.”
“Ja Andrei?”
“Me lahutasime, mu sunnitöö on läbi.”
“Sa läksid mehele? Sellele Davidile?”
“David on minu armuke, ajutiseks – tervise pärast. Ma pean teda üleval. Kui kaua tahan, nii kaua pean ka üleval.”
“Issand... kellena sa siis töötad?”
“Kellenagi ei tööta, enda heaks töötan,” vastab Tanja karmilt ja metalse tooniga, mis ei sobi kuidagi minu vastas istuvale jõudeolevale, noort armuket pidavale hoolitsetud naisele.
Tanja on uue elu õnnelik toode. 1992. aasta suvel, kui enamikus Moskva kodudes polnud midagi süüa – seda nimetati ‰okiteraapiaks ehk toonase peaministri Jegor Gaidari turureformiks –, elas Tanja koos laste ja kogu ülejäänud professorliku perekonnaga linnast väljas, nende perekonna vanas, põlvest põlve päriandatud suvilas.
Kõik moskvalased, kellel oli suvila, istusid tol kohutaval näljasuvel oma linnalähedastes puuhurtsikutes ja kasvatasid talveks aedvilja, et oleks midagi süüa. Teaduslik uurimisinstituut, kus Tanja töötas, pandi suveks kinni – tööd ei olnud ja palka ei makstud kellelegi niikuinii juba ammu – ning kõik linnaelanikest töötajad sõitsid oma aiamaad rohima või nälgiva Moskva tänavatele siginenud rohketele turgudele kauplema. Tanja tegeles samuti sellega, et rohis aiamaad ja hoidis lastel silma peal. Andrei jäi sageli linna ega tulnud ööseks suvilasse, sest tema tehnikaülikool oli erinevalt enamikust teadusinstituutidest avatud, üliõpilased jätkasid õpinguid, tegid eksameid, pedagoogid käisid tööl puhtast entusiasmist ja kohusetundest, vaatamata sellele, et ka õppejõududele ei makstud mingit palka.
Ühel hommikul sõitis Tanja millegipärast Moskvasse, keeras ukse lahti ja leidis Andrei ühe tudengineiuga otse oma abieluvoodist. Päevaajal, mil Andrei pidanuks olema ülikoolis tööl. Tanja oli lärmakas lõunamaa naine ja sel päeval röökis ta üle terve maja – kuidas mees “oma õppejõutööd teeb” ja palju muud...
Andrei ei vaielnud vastu, vaid ütles, et armastab seda tudengit. Tudeng ei pillanud seejuures sõnagi, pani riidesse, läks vaikides kööki ja hakkas seal harjunud kombel asjaliku ilmega teed valmistama.
Võistleja vaikimine ja korteris orienteerumine andis Tanjale viimase hoobi ning ta mõistis, et pole kannatanud aastaid selles perekonnas selle nimel, et lasta korterisse veel ka liignaine. Nii ta Andreile otsesõnu ütleski – ärgu lootkugi. Too korjas oma asjad kokku ja läkski koos tudengineiuga ära, joomata lõpuni isegi tolle valmistatud teed.
Sellest päevast algaski Tanja uus elu, iseseisev ja eelnevast erinev. Andrei käitus halvasti ega andnud Tanjale laste kasvatamiseks ja enda elatamiseks enam kopikatki. Mitte kunagi. Enamgi veel, pärastpoole ei häbenenud ta elada gigolona – kolm aastat hiljem hakkas juba Tanja, kes oli pisut rikkamaks saanud, teda ajuti toitma ja riietama. Mitte kaastundest tehnikaülikooli professori kerjusliku elu vastu – professor ei loobunud oma põhimõtetest ega hakanud äriga isegi katsetama, kuigi loobus õppejõukarjäärist, nagu tegid toona paljud kolleegid.
