JÄRJEJUTT (6): Bernard Werber: Meie isade isa
Kuulge, mehed! Ma räägin tõsiselt. Inimkonna päritolu on üks olulisemaid küsimusi. Kust me tuleme? Miks ja kuidas ilmus maale inimolend? Miks teie, Franck, Maxime ja Ghislain, siin olete, riides ja puha, ja artikleid kirjutate, selle asemel et ihualasti puu otsas elada ja küpseid puuvilju noppida? Kust me tuleme? See on ju kõige põnevam küsimus üldse. Mul on täiesti ükskõik tallaalustest soolatüügastest. Mul on kama pärilikust homoseksuaalsusest. Sada kõige rikkamat prantslast ei huvita mind põrmugi. Kuid ma näen enda ümber kõige tagurlikumaid inimesi ja pean üllatusega nentima, et nad peavad end ajakirjanikeks. Ma olen alati arvanud, et seda ametit tohivad pidada üksnes kõige uudishimulikumad ja uuendusmeelsemad inimesed. Kuid ma vaatan, et teil puudub vähimgi uudishimu ja teid huvitavad üksnes toimetusesisesed võimusuhted.”
Franck Gauthier jõi õlle suurte lonksudega ära ja pidas vajalikuks noort praktikanti pisut noomida.
“Kuule, kallike, näita ikka endast vanemate vastu natuke austust üles. Esiteks, kes oled sina, et sa meid arvustad? Sa oled tühi koht, mitte keegi. Kui sa tahad, et ajakirjanike ring sind omaks võtaks, suru oma uhkus alla ja hoia madalamat profiili.”
Neiu tegi, nagu tahaks ta lahkuda.
“Hea küll, sain juba aru. Ma pakun oma teemat mõnele teisele nädalalehele.”
Florent Pellegrini haaras tal küünarnukist kinni.
“Oota, ära ole nii tundlik. Kui sa kõike nii südamesse võtad, ei pea sa selles ametis kaua vastu. Võib-olla leiame siiski mingi võimaluse, et su lugu läbi läheks.”
Lucrèce Nemrod vabastas oma käsivarre sama kiiresti, kui Florent Pellegrini oli sellest kinni haaranud, riivates ühtlasi neiu rindu.
“Kuidas siis?”
Kolleeg ütles ainult ühe nime:
“Isidore Katzenberg.”
Teised tuhlasid oma mälus, et leida isikut, kes võiks sellele nimele vastata.
“Te ei mäleta Isidore Katzenbergi?”
Ghislain Bergeron kortsutas kulmu.
“Katzenberg? See, keda me teadusilmas Sherlock Holmesiks kutsusime?”
“Just.”
“Ta pole juba kümme aastat ühtegi artiklit kirjutanud,” meenutas Maxime Vaugirard. “Pealegi räägitakse, et ta elab erakuna mingis lossis.”
“Võimalik. Igatahes olid tema spetsialiteediks teadust puudutavad lood, mida ta esitles kriminaaluurimustena. Kas see pole täpselt see, mida sina tahad teha?”
“Katzenberg? Tema on küll mängust väljas,” kinnitas Franck Gauthier põlglikult.
Florent Pellegrini kummutas kogu õlle alla, väristas end mõru maitse peale ja asetas neiu õlale isaliku käe, mida seekord ära ei tõugatud.
“Ma olen kindel, et kui Lucrècel õnnestub temaga ühendust saada ja jagada oma entusiasmi puuduva lüli suhtes, oskaks mees aidata. Ega siis igal hommikul ka teenekaid paleontolooge ei tapeta. Katzenberg asuks kindlasti tegutsema. Ja kui tema nõustuks võitlustulle astuma, oleks tema nimel ka piisavalt kaalu, et sundida Thénardier’d ümber mõtlema.”
Smaragdrohelised silmad särasid. Lucrèce Nemrod võttis märkmiku välja ja vajutas hariliku pliiatsi sisu nähtavale.
“Millises lossis see teie Sherlock Holmes siis elab?”
7. Keelatud mured
Kannul.
Hüään on tal kannul.
TA teab, et teine ei anna alla.
Käimas on mäng, mis nõuab võitjat ja kaotajat.
Hüään venitab sammu pikemaks. Sörk muutub galopiks ja seejärel kiireks galopiks. TEMA teeb sama. Tulitavad sõõrmed üritavad ahmida õhku, mille suu siis närviliselt välja paiskab. Kuumad lihased hõõguvad.
Hüään kiirendab veelgi sammu. Seekord on ta otsustanud saagi kätte saada. Ta paneb kogu energia mängu. TEMA tuhnib oma molekulides, otsides glükoosi, mis varustaks teda vajaliku jõuga, et jooksu jätkata. Aga hirmueritis aeglustab süsivesikute liikumist. TA tunneb, kuidas vana vaenlane paanika varbaotstest pealuuni tungib, ja happelisus, mille tekitab veresoontes puhas adrenaliin, on talle tuttav.
Kaaslasi, kes võiksid appi tulla, pole endiselt ja hüään lühendab vahemaad. TEDA valdab paanika. Samal hetkel juhtub midagi veidrat. Ahastuse haripunktil klõpsatab temas miski.
Tunne… vaimusilmas avaneb uks. TA väljuks justkui iseendast ja näeks ennast kõrvalt. Nagu toimuks hirmus tagaajamine kellegi teisega ja tema jälgiks seda eemalt.
Ülimas paanikahoos avastab TA lahtiütlemise. TA vabaneb oma ihust, nagu ei kõlbaks see enam talle. TEDA ei köida enam see tagaajamine. TEMA eksistents tundub talle üks tuhandete samasuguste seas. Ei vähem ega rohkem oluline kui teised.
Järgneb
