See pärineb 17. sajandist, kuid ma ei hinda seda kuigi kõrgelt. Selle autor oli valevorst, lakekrants, abielurikkuja ja suli. Mul on hea meel tõdeda, et ta on unustatud.”
Jäi mulje, et härra Norrelli põlgus ei piirdunud üksnes elavate võluritega. Ta oli vaaginud ka kõiki surnuid ja leidnud igaühe juures midagi vajakajäävat.
Härra Honeyfoot, käed Issandat kiitva metodisti kombel õhku tõstetud, tõttas ühe riiuli juurest teise juurde. Ta pilk vilas pealkirjadel, jõudes hädavaevu peatuda ühel kui juba köitis tema tähelepanu mõni teine toa kaugemas seinas. “Oo, härra Norrell!” õhkas ta. “Kui palju raamatuid! Kahtlemata leiame me siin vastused kõigile oma küsimustele!”
“Kahtlen selles, sir,” poetas härra Norrell kuivalt.
Asjaajaja suust kostis napp turtsatus, naerupahvak, mis oli ilmselt sihitud härra Honeyfooti pihta, kuid härra Norrell ei kutsunud teda korrale ei pilgu ega sõnaga ning härra Segundus pani imeks, mis asjaajamisi härra Norrell selle isiku hoolde usaldas. Mehe pikad juuksed olid salkus ja pigimustad, ta passinuks suurepäraselt luusima tuulisele nõmmele või pimedale põiktänavale või ehk mõnda proua Radcliffe’i romaani.
Härra Segundus lehitses Jacques Belasise “Õpetussõnu” ja härra Norrelli kesisest hinnangust hoolimata sattus kohe koguni kahele märkimisväärsele lõigule.* Seejärel, tajudes aja kulumist ja asjaajaja kummalist sünget temale suunatud pilku, lõi ta lahti “Silmapaistvaid näiteid juudikristlikust maagiast”. See polnud (nagu ta oli oletanud) trükitud teos, vaid paberitükkidele, peamiselt vanadele kõrtsiarvetele rutakalt kritseldatud käsikiri. Härra Segundus luges imelistest seiklustest. 17. sajandi võlur oli kasutanud oma kasinaid võimeid vägevate vastastega võitlemiseks – ükski inimsoost võlur ei tohtinuks niisugusel kombel ohtudega rinda pista. Ta oli oma võitusid üles tähendanud just sel ajal, kui vaenlased teda sisse piirasid. Autor oli väga hästi teadnud, et ta aeg saab iga silmapilk otsa ja surm on parim, millele loota.
Järgneb
* Esimene härra Segunduse leitud lõik hõlmas Inglismaad, haldjamaad (võlurid nimetavad seda mõnikord ka “Teiseks Vallaks”) ja kummalist maad põrgu kaugemas servas. Härra Segundus oli kuulnud nende kolme maa vahelisest sümboolsest maagilisest seosest, ent talle polnud silma alla sattunud ühtki nii arusaadavat selgitust kui kõnealuses teoses.
Teises lõigus oli juttu ühest Inglismaa kuulsaimast võlurist Martin Pale’ist. Gregory Absalomi teoses “Õppimise puu” kirjeldab üks tuntud lõik seda, kuidas Martin Pale, viimane vägevatest Aureate võluritest, teel läbi haldjamaa külastas üht haldjaprintsi. Sarnaselt enamiku oma rassi esindajatega oli haldjal palju nimesid, tiitleid ja pseudonüüme, ent üldiselt tunti teda kui Külma Henryt. Külm Henry pidas oma külalisele pika ja aupakliku kõne, mis kubises metafooridest ja looritatud vihjetest. Põhimõtteliselt tundus Külm Henry väitvat, et haldjad on loomu poolest ulakad olendid, kes ei saa iga kord aru, kui nad liiale lähevad. Selle peale kostis Martin Pale napilt ja mõnevõrra mõistatuslikult, et mitte kõikidel inglastel pole ühesuurused jalad.
Mitu sajandit polnud kellelgi õrna aimu, mida see võis tähendada, ehkki pakuti välja igasuguseid huvitavaid teooriaid, ja John Segundus oli nende kõigiga kursis. Kõige levinuma teooria pakkus välja William Pantler 18. sajandi alguses. Pantler nimelt väitis, et Külm Henry ja Pale vestlesid teoloogiast. Haldjad (nagu kõik teavad) jäävad kiriku mõjupiirkonnast välja, neile pole Jeesus Kristus end ilmutanud ega kavatsegi seda teha ning mis haldjatest viimsel kohtupäeval saab, seda ei tea keegi. Pantleri arvates üritas Külm Henry Pale’i käest uurida, kas on lootust, et lisaks inimestele võivad ka haldjad igavesse õndsusse jõuda. Pale’i vastus – et inglastel on eri suuruses jalad – oli tema viis öelda, et mitte kõik inglased ei leia lunastust. Sellele tuginedes omistab Pantler Pale’ile suhteliselt kentsaka uskumuse, et taevasse mahub vaid kindel arv õndsaid ja iga neetud inglase arvelt vabaneb taevas koht mõnele haldjale.
Pantleri kui teoreetikust võluri reputatsioon põhineb üksnes raamatul, mille ta kirjutas kõnealuse teema kohta.
Jacques Belasise “Õpetussõnadest” luges härra Segundus hoopis teistsugust seletust. Kolm sajandit enne seda, kui Martin Pale’i jalg astus üle Külma Henry lossiläve, viibis Külma Henry katuse all teine inimkülaline, Pale’ist veelgi võimsam võlur Inglismaalt – Ralph Stokesey –, kes oli sinna jätnud paari saapaid. Belasise sõnul olid saapad vanad, küllap sellepärast Stokesey neid kaasa ei võtnudki, ent jalanõude lossi jätmine tekitas suurt kohkumust kõigi haldjate seas, kes inglise maage hardalt austasid. Eriti suures kimbatuses oli Külm Henry, sest ta pelgas, et mingil salakavalal moel võib kristlik moraal pidada teda vastutavaks saabaste kadumises. Niisiis üritas ta neist jõledatest esemetest lahti saada ja pakkus saapaid Pale’ile, kes neid aga ei tahtnud.
Raamatu I osa ilmub septembris kirjastuselt Pegasus.
