JÄRJEJUTT (8): Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski: FSB laseb Venemaa õhku
Asja juurde kuulusid ka terroriaktid, erinevad provokatsioonid ja inimröövid. Üks Hoholkovi asetäitjaid oli kindralmajor N. Stepanov. Teine asetäitja oli endine
Kabardi-Balkaaria KGB juht kindralmajor K. Makarõtšev. Osakonna koosseisu kuulusid ka jälitusüksus, sisemise julgeoleku rühm (juhiks polkovnik Simajev), tehniline grupp ning kaks eradetektiivibürood Stels ja Kosmitšeskaja Alternativa. Viimane tegeles piiparite ja mobiiltelefonide pealtkuulamisega ning muu IT-luurega. Firma Stels oli legendaarne.
Selle eradetektiivibüroo asutas perestroika algaastatel moskvalane Ivanov. Ivanov oli KGB 5. osakonna (hiljem 3. osakond) agent. KGB kasutas Ivanovi firmat võitluses siseterrorismiga. “Kontorist” oli selle kuraatoriks V. Lutsenko. KGB varustas Stelsi nii tehniliste vahendite, operatiivse informatsiooni kui ka kattega. Aastatel 1989–1992 muutus Stels Lutsenko kaasabil (kes kasutas firmat küll peamiselt isikliku kasu saamiseks, pakkudes näiteks kõikvõimalikele firmadele “katust”) üheks Venemaa juhtivaks turvafirmaks. Firmal olid laialdased sidemed nii õiguskaitseorganite kui ka allilmaga.
1992. aastal lahkus Lutsenko organitest ning asus Stelsi etteotsa. Ühest küljest Lutsenko head sidemed endise KGB eri osakondadega ja teisest küljest suur hulk eriteenistustest lahkunud operatiivtöötajaid, kellel samuti olid säilinud isiklikud sidemed ja sissetöötatud agendivõrk, võimaldasid Lutsenkol värvata Stelsi tööle kõrge kvalifikatsiooniga professionaale.
Oma eelneva töö tõttu (võitlus terrorismiga) säilisid tal head suhted endise KGB 9. osakonna (riigi kõrgemate ametnike kaitse) esindajatega. Nende kaudu tutvus ta omakorda Koržakovi ja Barsukoviga ning tegi ettepaneku, et FSB võiks tema firmat kasutada kui ideaalset vahendit “ebatraditsioonilises” võitluses organiseeritud kuritegevusega.
Ettepanek võeti vastu ja peatselt asuti Koržakovi abi kindral Georgi Rogoziniga tulevase töö üldsuuniseid välja töötama. Programm nägi ette kasutada kriminaalseid struktuure, äärmusorganisatsioone, üksikuid kriminaalkurjategijaid ning eri jõustruktuuride eriüksuslasi terroristlike, kriminaalsete ja poliitiliste organisatsioonide seesmiseks õõnestamiseks ning kriminaalsete “autoriteetide” ja organiseeritud kuritegevuse juhtide likvideerimiseks.
Paraku osutus tegelikkus nagu Venemaal alati teistsuguseks: tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka. Stels pakkus kommertsstruktuuridele “katust” ning kasutas konkurentide ja kriminaalide vastu eri survemeetodeid – kuni tellimusmõrvadeni välja. Selline tegevus pidi õiguskaitseorganeile kahtlemata huvi pakkuma, kuid Barsukov ja Trofimov olid valvel ning nurjasid juba eos igasuguse miilitsapoolse tegevuse Stelsi vastu. Mingil hetkel tutvustas Barsukov firma põhitegevusi prokuratuuri, miilitsa, maksuameti ning FSB juhtidele, mille tulemusel saavutati kokkulepe, et edaspidi keegi oma nina firma asjadesse ei topi.
Stelsi peamiseks löögirusikaks oli Izmailovo kuritegelik grupeering. Ajapikku, kui izmailovlaste raha ja mõju firmas suurenes, kasvas Stels nendega nii kokku, et muutus sisuliselt bandiitide turvafirmaks, kaitstes neid teiste grupeeringute ja miilitsa eest. Sama skeem kordus ka paljude teiste turvafirmadega (Kmeti, Kobalt). Kõiki neid kasutati ebatraditsioonilises võitluses kuritegevusega. Enamik oli segatud tellimusmõrvade lainesse, mis 1990. aastail üle Venemaa rullus.
Palgamõrtsukate peamisteks sihtmärkideks said kriminaalsed autoriteedid, ärimehed ja pankurid. Mõrvade sooritajad olid enamjaolt endised KGB-lased, kes nüüd sõid FSB variorganisatsioonide leiba ning tegutsesid bandiitlike jõukude kaudu. Et mõrvade juures on nende käsi mängus, võis kohe aru saada, sest aktsioonid olid teostatud ülimalt professionaalselt. Ükski mõrvadega seotud kriminaalasi kohtuni ei jõudnud, sest miilitsa tabatud otsesed teo sooritajad kohtuistungini ei elanud.
Ajapikku muutus Stels ülimalt efektiivseks organisatsiooniks, kelle käsutuses oli uusim jälgimis- ja luuretehnika ning märkimisväärne ja pahatihti ka illegaalne relvaarsenal. Parematel päevadel kuulus Stelsi ridadesse üle kuuesaja töötaja. Umbes 70% kaadrist olid endised KGB, FSB, SBP töötajad, ülejäänud 30% olid endised miilitsad. Kui 1996. aastal loodi FSB-s perspektiivsete programmide valitsus, toodi Stels sinna üle, kuid ta säilitas siiski mõningase iseseisvuse.
Perspektiivsete programmide valitsuse tööprintsiibiks on
“probleem”. Kui on probleem, tuleb see lahendada. Seda printsiipi kirjeldas Pavel Sudoplatov oma raamatus “Kreml ja luure” (Moskva, 1996), mis on muide PPV ülemuste lemmikraamat. Probleemse lähenemise kujukaks näiteks võib tuua president Dudajevi tapmise. Selle plaani koostajad istusid perspektiivsete programmide valitsuses. Mingis mõttes oli Dudajevi tapmine tellimusmõrv. Ainult et tellijaks oli riigi juhtkond. Tapmiskäsk, ehkki suuline, tuli Venemaa presidendilt Jeltsinilt.
