Teate, mida mina oleksin teinud, kui mina oleksin Egiptuse kuningas olnud?” hüüdis ta meestele; tema hääl kajas kitsas hauakambris. “Ma oleksin lasknud teha salatoa, kus oleksid kõik minu aarded, ja siis teise toa, kus on ainult natuke aardeid, et röövleid petta. Nagu see mees, kellest sa rääkisid, isa – see Oraga Vanamees.”
“Hor-ankh-amon,” parandas Khalifa muiates.
“Just. Ja siis oleksin ma lasknud teha sinna lõkse, nii et kui röövlid sinna sisse jäävad, siis saadakse nad kätte. Ja siis oleksin ma nad vangi pannud.”
“Siis oleks neil küll vedanud,” tähendas Punapea naerdes. “Tavaline karistus hauarüüstamise eest muistses Egiptuses oli nina äralõikamine ja Liibüa soolakaevandustesse saatmine. Või siis teibasseajamine.”
Ta pilgutas Khalifale silma ja mehed hakkasid naeru pugistades mööda koridori Alile järele minema. Nad olid aga kõndinud ainult mõne meetri, kui selja tagant kostsid rutakad sammud. Hauakambri uksele, ereda õhtupoolikutaeva taustale ilmus džellaba’s 1 mees, kes raskelt hingeldas.
“Kas siin on keegi inspektor Khalifa?” küsis ta hingetõmmete vahel.
Uurija heitis pilgu sõbrale, siis astus sammu tagasi ukseava poole.
“See olen mina.”
“Te peate kiiresti tulema. Sealt leiti...”
Mees tegi pausi, üritades hinge tõmmata.
“Mis?” küsis Khalifa. “Mis sealt leiti?”
Mees vahtis talle otsa, silmad pärani. “Surnukeha!”
Käigust kostis nendeni Ali hääl.
“Kihvt! Kas ma võin ka tulla, issi?”
Laip oli leitud Malkatast, arheoloogiliste väljakaevamiste kohast Teeba massiivi 2 lõunapoolsest otsast, kus kunagi oli asunud vaarao Amenhotep III3 palee, nüüd aga seisid liiva täis tuisanud varemed, mida külastasid ainult kõige andunumad egüptofiilid. Kuningate oru haldushoone ees ootas Khalifat tolmune politseiauto, ja Khalifa, jätnud poja Punapea juurde, kes lubas ta elusalt ja tervelt koju toimetada, ronis kõrvalistmele ning auto kihutas minema, Ali protestihüüded järele kaikumas.
“Ma ei taha koju minna, issi! Ma tahan surnukeha näha!”
Varemete juurde jõudmiseks kulus kakskümmend minutit. Autojuht – pahur, tedretähniliste põskede ja katkiste hammastega noormees – hoidis gaasi kogu aeg põhjas; nad sõitsid käänulist teed mööda alla Niiluse tasandikuni, siis keerasid lõunasse ning sõitsid edasi piki mäestiku serva. Khalifa vaatas aknast välja, silmitsedes mööda lendavaid suhkruroo- ja molokia põlde4, suitsetades Cleopatra sigaretti ja kuulates päevinäinud autoraadiost poole kõrvaga uudiseid, mis pajatasid aina paisuvast vägivallast iisraellaste ja palestiinlaste vahel – järjekordne enesetapjast pommipanija, järjekordne Iisraeli kättemaks, aina rohkem surma ja hävingut.
“Seal tuleb veel sõda,” arvas autojuht.
“Seal juba ongi sõda,” ohkas Khalifa ja nipsas suitsukoni aknast välja. “See on kestnud viimased viiskümmend aastat.”
Autojuht võttis armatuurlaualt nätsupaki, poetas kaks padjakest endale suhu ja hakkas raevukalt närima.
“Mis sa arvad, kas seal kunagi tuleb rahu?”
“Praeguse seisu järgi võttes küll mitte. Vaata, et sa vankrile otsa ei põruta.”
Autojuht keeras äkiliselt kõrvale, et mitte sõita otsa eeslivankrile, millel oli kõrge koorem suhkruroogu, ning siis tõmbas tagasi oma sõidurajale, vältides viimasel hetkel laupkokkupõrget turismibussiga.
“Allah, kaitse mind,” pomises detektiiv armatuurlaua külge klammerdudes. “Allah, halasta.”
Nad möödusid Deir el-Bahrist6, Ramesseumist6 ja Merneptahi7 mälestustempli laialipillatud varemetest ning jõudsid lõpuks ristmikule, kust sai pöörata itta, Niiluse poole, ja läände, muistsesse tööliskülla Deir el-Medinasse ja Kuningannade orgu. Nad sõitsid otse edasi, sattudes siledalt killustikteelt tolmusele, rööplikule rajale, mis viis neid uhkest Medinet Habu templist mööda künklikku, kiviklibusesse, lõputusse kõrbesse, mida kattis praht ja okaspõõsaste õitesasi. Nad sõitsid veel kilomeetri, tehes koos raputava teega haake – vahel möödusid nad iidvanade savitellistest müüride kokkuvajunud jäänustest, mis olid pruunid ja vormitud nagu sulanud šokolaad – ning jõudsid viimaks ühe roostes telefoniposti juurde üles rivistatud kiirabibussi ja nelja politseiauto juurde, mille taga, teistest pisut eemal, oli veel viies auto – tolmune sinine Mercedes. Khalifa auto peatus libisedes ja inspektor tuli välja.
---------------------------------------------------------
1 dÏellaba – egiptuse traditsiooniline rüü, mida kannavad nii mehed kui ka naised.
2 Teeba massiiv – mäestik Niiluse jõe läänekaldal Luxori lähedal
3 Amenhotep III – kaheksateistkümnenda dünastia vaarao, valitses u 1391 – 1353 eKr. Ehnatoni isa, Tutanhamoni vanaisa.
4 molokia – roheline lehttaim, sarnaneb spinatiga.
5 Deir el-Bahri – kuninganna Hatšepsuti (valitses u 1473 – 1458 eKr) matmistempli asupaik Niiluse läänekaldal Luxori lähedal
6 Ramesseum – Ramses II matusetempel Niiluse läänekaldal Luxori lähedal
7 Merneptah – üheksateistkümnenda dünastia vaarao, valitses u 1224 – 1214 eKr.
