JÄRJEJUTT (9): Bernard Werber: Meie isade isa
Keda? Võib-olla neid, kellel on endal probleemne minevik. Ma hakkan mõistma, miks see teema teile nii hinge läheb, preili.“
Lucrèce Nemrod taganes pisut.
„Te ei tea minust mitte midagi,“ sõnas ta.
Mees jätkas peenikesel häälel:
„Tean küll. Piisab teie jälgimisest ja hoolikast kuulamisest, kui kõik on selge. Te olete… vanemateta laps.“
Naine tardus paigale.
„Teie sõnavalik on äärmiselt tähendusrikas. „Ärge jätke mind abita“, „ketita koer“. Ja kõige tipuks, kas saaks puuduva lüli kohta kasutada veel tähendusrikkamat väljendit kui „meie isade isa“?“
Mees oli pea osaliselt varjust välja toonud ja neiu nägi kiilakat peanuppu.
„Te loodate, et meie isade isa, „kõigi“ isade isa leides on vähemalt üks teie esivanematest teada,“ jätkas ta.
Neiu kangestus. Kuidas sai nii mahe hääl tuua kuuldavale nii karme sõnu?
„Mulle ei meeldi orvud. Nad on pealetükkivad.“
Seekord oli mees liiga kaugele läinud. Neiu ei suutnud end enam vaos hoida. Ta tahtis meest lüüa. Kuid too põikas osavalt kõrvale. Ta peatas naise rusika. Ja lükkas hapra käsivarre tagasi. Neiu kukkus selili. Raamatud pehmendasid kukkumist. Ta ajas end kärmelt jalule, silus punaseid juukseid ja suunas smaragdrohelise pilgu raevukalt pimedusse.
„Te olete värdjas. Rumal inimene, idioot… lollakas.“
Peaaegu hingeldades paiskas ta mehele näkku:
„Teate, mis orvud teile ütlevad? Kärvake siin üksi oma koopas raamatuhunnikute ja kaunite sõnade keskel, millel pole vähimatki võimu!“
Neiu väljus majast, virutades veetorni raudukse enda järel kõvasti kinni.
9. LOOMA KALLAL
Kui hüään suure puu alumiste okste alt läbi läheb, hüppab kogu kari talle kaela.
Mitmekesi ühe vastu, võivad rollid lõpuks vahetuda. Tagaaetavast liigist saab tagaajav liik. Hoolimata vaenlase arvukusest ei anna hüään kergelt alla. Ta hakkab vastu. Tema ninasõõrmetest paiskub lehkavat auru. Ta paljastab kihvad ja kisab, et vaenlast hirmutada.
Karjajuht annab märku. Kohe klammerduvad jõulisemad isased hüääni käppade külge, et looma pikali paisata. Nõrgemad isased jagavad kiireid hoope, kuid taganevad kärmelt. Emased karjuvad täiest kõrist, et kiskjat kurdistada.
TEMA hoiab eemale, silmitsedes toimuvat distantsilt ja tõmmates hinge. Igaühel oma ülesanded. TEMA töö on tehtud, nüüd võib ta puhata, imetledes vaenlase vaprust.
Hüään ei anna alla. Loom leiab jõudu vigastada noort isast, kes, tahtes talle koonu pihta lüüa, saab käpast pureda. Hüään hammustab mitut kintsu, mis lõuaulatusse jäävad. Ta jagab hoope, paisates pikali isased, kes on tema käppade külge klammerdunud. Kuid tagaajamine on looma jõuvarusid tublisti kahandanud ja ründajate massi all on ta sunnitud põlvili laskuma. Selle peale tabab teda nii palju lööke, et ta vajub kokku, nagu eelistaks magama heita, selle asemel et sellistes tingimustes võidelda.
Nähes, et hüään ei liiguta enam, peksavad noored isased teda jõuliselt pähe, samal ajal kui emased aina kiledamalt kiljuvad, julgustades kaaslasi vaenlast tapma.
Hetkeks tahaks TA hüäänile appi tõtata. Kuid ta kogub end kiiresti. Ta peab millelegi muule mõtlema. TA tõstab pilgu ja silmitseb pilvi. Kogu selle mürgli keskel jääb taevas ikka osavõtmatuks. TA jälgib kuldpruune pilvi, mis hajuvad graatsiliselt.
TEDA tabab näkku verejuga ja ta otsustab veresaunast eemalduda, hüpates puu otsa, et jätkata rahulikult taeva vaatlemist. Ta näeb endiselt pilvi, mis liiguvad vaevumärgatavalt, nagu poleks neil kiiret, nagu ei tunneks nad kunagi muret ega ohtu. TA tõstab käe, proovides pilvedest kinni võtta, kuid see ei õnnestu. TA hüppab, kuid ikka ei õnnestu. TA ronib kõige kõrgemale oksale ja proovib ohtlikult kõikudes veel kord pilvi katsuda. Aga need jäävad ikka liiga kõrgele.
Kahju.
All on kari hüääni tapmise lõpetanud. Ründajate seas on ka haavatuid, kuid üldiselt on kahju minimaalne. Igaüks lakub oma haavu. TA silmitseb ülevalt looma jäänuseid, keda ta nii väga oli kartnud. Veider, et vastasest on järel üksnes suitsev lihahunnik. Veider on näha, kuidas ühe liigi pioneer vapruse eest nii niru tasu saab.
Kuid see on üks looduse tähtsamaid reegleid: pioneeridest saavad märtrid, kes näitavad tulevasele põlvele, kust jookseb piir, mida ei tohi kiirustades ületada.
Kui hingamine on taastunud, otsustab TA teiste juurde alla minna. TA haarab liaanist kinni ja libistab end alumiste okste poole.
10. VÄIKE ÖINE KÜLASTUS
Lucrèce Nemrod libistas end mööda köit, mille ta oli kinnitanud rõdu metallsepistustega käsipuu külge. Ta oskas seda imehästi.
Lastekodus oli teda hiirekeseks kutsutud. Mitte üksnes väikese kasvu pärast, mis lubas tal igalt poolt läbi pugeda, vaid ka oskuse tõttu kaaslaste närve nii kaua närida, kuni teised tema tujudele järele andsid.
Järgneb
