JÄRJEJUTT (9): John Berendt: Langevate inglite linn
Nägi suuri, pikki tulekeeli akendest välja nilpsamas ja hõõguva tuha geisreid, mis katuseaukudest õhku paiskusid. Talveõhk magamistoa akna taga oli muutunud tulikuumaks. Fenicest oli saanud sulatusahi.
“Mina jään siia,” ütles Archimede rahulikult.
Haigi baaris kordusid üleüldises kõnekõminas ikka ja jälle samad sõnad, millel ei paistnud olevat mingit seost Fenicega või omavahel: Bari… Petruzzelli… San Giovanni in Laterno… Uffizi… Milano… Palermo. Kuid tihti kostis veel üks sõna, mis neid kokku sidus: maffia.
Jõuk oli hiljuti tegelnud süütamise ja pommide panemisega. Kõige muret tekitavam sündmus, kui silmas pidada seda, mis praegu Fenicega toimus, oli 1991. aasta tulekahju, mis hävitas Petruzzelli ooperimaja Baris. Pärast avastati, et Bari maffiaboss oli lasknud tulekahju süüdata, olles enne juhatajale kõvasti altkäemaksu andnud, et saada ahvatlevaid lepinguid rekonstrueerimiseks. Rohkem kui paar inimest, kes jälgis Fenice põlemist, arvas, et see on kordusetendus. Maffiat kahtlustati ka autopommirünnakutes, mis osaliselt hävitasid San Giovanni in Laterano kiriku Roomas, Uffizi galerii Firenzes ja moodsa kunsti galerii Milanos. Pommiplahvatusi tõlgendati kui hoiatust paavst Johannes Paulus II-le tema sagedaste maffiavastaste avalduste eest ja Itaalia valitsusele jõugu agressiivse kohtuliku jälitamise eest. Praegugi toimus Venezia laguuni mandrirannikul Mestres kohtuprotsess ühe Sitsiilia maffiapealiku üle, kes mõrvas Palermos autopommiga karmi maffiavastase kohtuniku koos naise ja ihukaitsega. Fenice tulekahju võis olla karmikäeline hoiatus lõpetada kohtuprotsess.
“Maffia!” hüüatas Girolamo Marcello, pöördudes sõprade poole, kes olid tema juurde altana’le tulnud. “Kui nemad tule süütasid, siis poleks nad pruukinud seda vaeva näha. Fenice oleks ilma nende abitagi süttinud. Seal on kuude kaupa kaos valitsenud. Kui renoveerimistööd olid parajasti alanud,” jätkas Marcello, “kutsus Fenice haldusdirektor mu enda juurde. Save Venice oli just restaureerinud Fenice lavaeesriide, ja nüüd soovis ta, et mina kui Save Venice’i nõukogu liige paluksin neil restaureerida Dante “Jumaliku komöödia” freskod teatri baaris. Haldusdirektor kutsus mind freskosid vaatama ja ma ei uskunud oma silmi! Teatrihoone oli lausa hullumaja. Kuhu ka poleks vaadanud, igal pool vedelesid tuleohtlikud materjalid. Ma ei tea, kui mitu laki-, tärpentini- ja lahustikanistrit seal oli – lahtisi, kinnisi, põrandale tilgutatud – puuparketi riitu, suured hunnikud plastkotte, hunnikute kaupa prahti. Ja kõige selle keskel töötavad mehed leeklampidega! Katsuge seda ette kujutada! Jootekolvid! Ja järelevalve? Null, nagu alati! Vastutus? Null. Ma mõtlesin, et nad on hullud. Nii et kui maffia soovis Fenice maha põletada, siis ei pruukinud neil muud teha kui oodata.”
Kella kaheks vastu hommikut oli lugu nii, et ehkki ametlikult polnud tuld veel ohjeldada suudetud, nägi Archimede Seguso, et leekide ja tuletõrjujate vahel on tekkinud tasakaal. Ta ilmus magamistoa uksele – see oli nüüd esimene kord nelja tunni jooksul, kus ta akna juurest lahkus.
“Oleme väljaspool hädaohtu,” ütles ta. Suudles naist. “Ütlesin sulle, et sa ei muretseks, Nandina.” Kallistas poega, miniat ja pojapoega. Seepeale läks ta midagi muud lausumata magama.
Samal ajal, kui sinjoore Seguso magama jäi, hakkas New Yorgis liftist voolama terve paraadi jagu Preisi kindraleid, kojanarre, muinasjutuprintsesse, kes kõik suundusid küünaldest valgustatud Vikerkaaresaali. Kõigi regaalidega ehitud piiskop ulatas klaasi drinki kõhutantsijale. Timukas, nägu kapuutsiga kaetud, lobises Marie Antoinette’iga. Terve kobar inimesi oli kogunenud kunstnik Ludovico De Luigi ümber, kes oli juba visandanud Miracoli kiriku piirjooned ja asus värve panema kiriku marmoriga inkrusteeritud fassaadile. Palgatud meelelahutajad – kõmpidel kõndivad zˇonglöörid, akrobaadid, tuleneelajad ja miimid commedia dell’arte kostüümides – seerisid ringi külaliste hulgas, kellest suuremal osal polnud aimugi, et Fenice põleb. Ainus uudis Ameerika televisioonis oli olnud üheteistkümnesekundiline mainimine, ilma pildita, CBS-i õhtustes uudistes.
Peter Duchin istus klaveri taga nagu mõni eksootiline lind õrrel, mustvalged suled musta maski küljes püsti. Kui ta märkas Bob Guthrie’d mikrofoni poole tulemas, katkestas ta käeviipega muusika.
Punavalgesse kaftanisse rõivastatud kogukas Guthrie tervitas külalisi ja ütles seepeale, et ta ei tahaks olla halva uudise tooja.
“Fenice põleb,” ütles ta. “Teda ei saa päästa.”
Üleüldine ohe ja hüüatused “Ei!” kajasid läbi ballisaali. Siis jäi ruum vaikseks. Guthrie tutvustas aukülalist sinjoora Dinit, kes jäi seisma mikrofoni ette, pisarad mööda põski alla voolamas. Väriseval häälel tänas ta Save Venice’i nõukogu, kes oli hilisel pärastlõunal hääletanud ja otsustanud anda täna õhtul kogutud rahasumma Fenice ülesehitamiseks. Vaikuse katkestas hõre aplaus; aplaus paisus ovatsiooniks ja tormiline kiiduavaldus tipnes ergutushüüete ja viletormiga.
Näost tuhakarva Ludovico De Luigi võttis molbertilt Miracoli ja pani selle asemele puhta lõuendi. Visandas pliiatsiga kähku Fenice, paigutades leekidesse mattunud teatrihoone iroonilise efekti mõttes keset Venezia laguuni.
Järgneb
