Laboratoorium polnud iseäranis suur: ehkki Newton oli juba kakskümmend aastat Cambridge’i ülikoolis loodusfilosoofia professor , ei käinud kooli juhtkond temaga eriti heldekäeliselt ümber. Kuid ruumi mahust piisas täiesti. Ta süütas tõrvikud kummalgi pool ust, tekitades akendeta laboratooriumi tuhmid valgussõõrid, ja lukustas ukse enda järel. Ta teadis küll, et Wickins viibib Manchesteris külas oma perekonnal, ent ei soovinud siin isiklikus valduses riskida ainsagi vahelesegamisega ega taluda vähimatki nuhkimistegevust. Kamina juurde sammunud, asetas ta tuleasemele paar halgu ning kasutas üht leegitsevat tõrvikut, et süüdata pragisev lõke, mis peletas ruumist varjud ja laskis ta pilgul tungida läbi siin igal kellaajal hõljuva tiheda kemikaaliaurude vine.
Laboriruumi ääristasid riiulid. Newtoni raamatukogu oli kasvanud umbes kolmesaja köiteni, mis peaaegu kõik tegelesid alkeemia ning hermeetilise traditsiooni eri aspektidega. Ta oli kollektsiooni hankimiseks kasutanud Lincolnshire’i krahvkonnas Woolsthorpe’is paiknevalt suguvõsamõisalt laekuvat iga-aastast rahasummat ning samuti kulutanud tubli protsendi oma professoripalgast; võimalik, et tegu oli kõigi kristlike riikide parima sellelaadse koguga. Siin leidusid Giordano Bruno ”Tuhkapäeva söömaaeg", tõlked Vatikani poolt keelustatud ketserlikest Galileo teostest, ärakirjad Hermes Trismegistose Smaragdtahvlilt, roosiristlaste manifestid, Michael Maieri „Septimana Philosophica" ja tekste Ramoón Llulli, Robert Fluddi ning Jakob Böhme sulest.
Newtoni raamatud ei hõivanud siiski riiuleid viimseni. Mõningad riiulivahed mahutasid paberikuhje, tema märkmeid ja katsete kirjeldusi; selline hunnik oli viltu vajunud ka ruumi ühte serva jääval laual. Umbes kolmandikku riiuleist täitsid pudelid ning muud klaasanumad. Muist pudeleid sisaldas värvilisi vedelikke, iga anum oli kinni korgitud ning varustatud sildiga. Toa ühes nurgas seisis keerukas klaasist konstruktsioon, destilleerimisaparaat, teises aga paiknes püstalusel teleskoop. Päratu kivikamina kurgus rippus pihtide vahel metallkatel.
Kui ruumi astunuks keegi võõras, tundunuks siinne lõhnade müriaad talle uskumatult vängena (isegi seitsmeteist- kümnenda sajandi inimeste kõrget haisutaluvust arvestades). Ent Newtoni jaoks oli too odöör muutunud märkamatuks ja kui mõni konkreetne lõhn teinekord suutiski kodususe barjäärist läbi murda, tavatses ta seda pigem mõnusaks pidada.
Väljas valitses pakane, kuid tänu kaminatulele kippus temperatuur toas peagi lausa sauna meenutama. Juba aastate eest oli Newton maksnud kahele töömehele, et need uuristaksid laboratooriumi välisseina erilised ventilatsiooniaugud, ja see lihtne ümberehitus oli ta küllap rohkem kui ühel juhul lämbumisest päästnud. Laua juurde marssinud, kraamis ta seda väheke ning asetas taldriku ja kruusi sinna, enne kui pöördus ja kükitas kirstu kõrvale, mille oli eelmisel õhtul laboratooriumipõranda keskele vedanud.
Luku kallal kohmitsedes triivisid ta mõtted äsjasele Londoni-reisile, mille oli sooritanud, jahtimaks puuduvat mosaiigikildu, mida oli uskunud pealinnast avastavat. Ligemale veerand sajandit oli ta nüüd otsinud, aina otsinud kogu eksistentsi tuuma, prisca sapientia’t. Tema esimene armuke oli olnud teadus, kuid see ammendus tema jaoks. Tema teos ”Principia mathematica" ilmus kaks aastat tagasi ning tõstis ta akadeemilise maailma tippu; ent ta oli alati teadnud, et universum ei koosne paljalt kruvidest-mutritest, et see on enamat kui tühipelk mehaaniline pealispind, mida ta uuris-kirjeldas oma tunnustatud raamatus.
Pea tema Cambridge’i saabumise hetkest 1661. aastal oli teda veedelnud alkeemia ja okultismiga seonduv. Tema kunagine mentor ja Lucase õppetooli eelmine professor Isaac Barrow läitis temas selle huvi, mis lahvatas mühisevaks leegiks möödaniku vägevate salakunstimeistrite, Cornelius Agrippa ja Elias Ashmole’i, John Dee ja Giordano Bruno taoliste kirjutisi lugedes. Nende püüdlusi nimetati Suureks Tööks ehk Magnum Opus’eks ning pikki aastaid olid need okultistlikud suurvaimud viinud suitsustes laboratooriumides läbi põhjalikke alkeemilisi eksperimente. Nad olid pühendanud oma elud tarkade kivi otsinguile, igatsedes jõuda tolle legendaarse saavutuseni, mis lubavat alkeemikul teha kulda mis tahes üldlevinud metallist, maagilise jooneni, mis lahutab füüsilist ja metafüüsilist ning võimaldab teadjamehel ühtlasi valmistada elixir vitae, igavese nooruse lätte.
Nagu iga alkeemik enne teda, nii tugines ka Newton oma ideedes hermeetilise eksperimentatsiooni piiblile, sõnadele, mis pandud kirja Smaragdtahvlil. Tema nooruspäevil oli Barrow pajatanud talle selle imetabasest tekstist ja selgitanud, kuidas see olevat teejuhiseks kõigile alkeemikuile. Tekst ise pärinevat iidsetest aegadest, jutustas Barrow, mil inimesed tundsid universumi seesmist masinavärki sootuks paremini kui Newtoni kaasaja intellektuaalid ja filosoofid. Nood muistsete aegade targad koondanud oma teadmised kokku lauseteks, mis graveeriti Smaragdtahvlile. Mitte keegi ei teadnud tahvli praegust asupaika. See oli surelike pilgu eest varjatud, kuid kuulsate graveeringute tõlked pärandati alkeemikute seas edasi põlvest põlve ning igaüks neist oli üritanud järgida Muistsete kirjeldatud absoluutset tõde. Tahvlil seletati lahti tarkade kivi valmistamise moodus, õpetati käima ümber nii omaenese hinge kui rohmaka kehalise mateeriaga, mille keskel tuli tegutseda. Newton uskus, et kõikide alkeemikute senine ebaedu, mida unelmate teokstegemisel kogeti, polnud mitte Muistsete süü ega Looduse allumatus – ükski filosoof ega alkeemik ei olnud lihtsalt suutnud oma hinge piisavalt puhastada, ainuski Tõe otsija süüvida ülesandesse vajaliku tarmu ja meelekindlusega.
